Tekst: Karin Kanamäe
16. – 19. veebruaril 2018 toimus Amsterdamis SUPS ehk Summer University Project School. Mida see siis ikkagi tähendab? SUPS on paaripäevane koolitus, kus kogenumad AEGEE liikmed jagavad näpunäiteid ja salanippe suveülikooli korraldamiseks. Lisaks on õhtuti ka sotsiaalprogramm, kus saab teiste osalejatega lähemalt tutvuda ja lihtsalt lõbusalt aega veeta.
Kandideerisin SUPSile läbi vormi, mis hõlmas enda all nii Amsterdami, Budapesti kui ka Cagliari korraldatud koolitusi, ning mind valiti välja just Amsterdami omale. Selle üle on mul väga hea meel, sest Hollandil on juba varasemast ajast eriline koht minu südames. Algul oli veidi kahju, sest oleksin tahtnud minna linna, kus pole varem käinud, aga lõppkokkuvõttes sobis väljavalitud linn mulle kui rusikas silmaauku.
Korraldusliku poole pealt oli kõik hästi lahendatud – infovoldik saadeti meilile varakult, toit oli i-me-li-ne, saime transpordikaardid linnas liiklemiseks, probleemide korral tegeleti nendega rahulikult. Olin enne kuulnud jutte, et toit ei pruugi Hollandi üritustele minnes kuigi hea olla, aga minul oli kogemus vastupidine. Ainult esimesel õhtul pakuti hollandipärast toitu, mis ei olnud ehk kõige parem seal pakutavatest söökidest, aga siiski maitsev – selleks oli sardell ja piprane kartulipuder porganilaastudega. Portsjonid olid lausa nii suured, et ma palusin iga kord endale vaid pool sellest panna. Kuna ööbimiskoha (skautide maja Phoenix) ja koolituskoha vahel oli mitu kilomeetrit, siis sõitsime üldjuhul trammide ja metroodega, et sinna jõuda, ning selleks anti meile 48h transpordikaart, mis kulus igati marjaks ära, sest ühistransport on Amsterdamis väga kallis. Ööbimiskohas magasime kõik võimla põrandal koos ning õnneks sain korraldajate poolt madratsi ja teki, sest lendasin käsipagasiga ning ei olnud endal võimalik neid kaasa tuua. Scouting Phoenixis olles tuli ette ka väikseid viperusi, kuid korraldajad suutsid teated osalejatele rahulikult edasi anda ning olukorrad laabusid positiivselt. Esimesel õhtul selgus, et ei osata kütet sisse panna ning suurem osa osalejatest ei võtnud õhtu jooksul kordagi jopet seljast ära. Mina olen nii külmavares, et minul püsis mantel ka järgmistel päevadel seljas, kuigi küte saadi tööle. Viimasel hommikul selgus, et Amsterdamis on elektrikatkestus ning sõime romantilist hommikusööki küünlavalgel, õnneks hommikusöögi valmistamisele ei tekitanud elektrikatkestus probleeme, sest võileivamaterjal oli juba olemas ning saiad saadi kohalikust pagarikojast.
Koolitus ise toimus kahel esimesel päeval Vrije Ülikooli hoones de Verrekijker. See koht oli väga lahe, veidi hipsterlik ning täis erinevaid seinakritseldusi, tasuta riideid ja vanaaegseid tehnikavidinaid. Esimese päeva veetsime seal ning meile räägiti, mis on SU (Summer University ehk suveülikool), kuidas anda teistele konstruktiivset ja kasulikku tagasisidet ning mida teha korraldajana seksuaalse ahistamise korral. Päeva lõpus saabusime ööbimiskohta, kus toimus igaõhtune reflection group, mille käigus rääkisime oma ootustest ja emotsioonidest seoses SUPSiga. Lisaks mängisime veel mänge üksteise tundma õppimiseks ning tutvusime veidi lähemalt praeguste populaarsete hollandi laulude (soovitan!! Drank en Drugs ja Het is een Nacht) ja suupistetega.
Teine ja kolmas päev olid väga intensiivsed – pea 12h koolituslikku osa mõlemas päevas. Teisel päeval olime veidi aega de Verrekijkeris, kus räägiti koolituste sisust ja selle edasiandmisest ning oma tiimiga toimetulekust. Seejärel läksime tagsi Scouting Phoenixisse, kus saime infot fundraisingust, eelarvest, incoming responsible inimese ülesannetest, osalejatega toimetulekust ja suhtlusest. Õhtul läksime väiksele Punaste Laternate Rajooni tuurile ning pärast seda baari/klubisse, kus kõik ennast pärast pikka päeva vabaks lasid ja neli tundi järjest tantsisid. Järgmisel päeval olid põlved sellest päris valusad. Kolmas päev algas logode tutvustamisega ja oma SU reklaamimise, logistika ja riskihinnangu töötubadega. Pärast seda algas kõige tähtsam osa – meid jagati gruppidesse ning pidime mõtlema välja suveülikooli, mille koht ja koha kirjeldus oli antud. Treenerid kehastasid mitut inimest korraga ning neile pidime saatma SUCTi materjali, fundraisingu kirju jne. Ma olin grupis, kes pidi ainukesena Summer Course+ tegema, kus peab olema vähemalt 20h koolitusi nädalas, ning seetõttu ei sujunud meie korraldus nii kiiresti kui teistel, kuid kohtunikele jätsime siiski väga hea mulje ning kogu protsess oli äärmiselt lõbus.
Viimasel päeval oli siis eelmainitud elektrikatkestus, mille tõttu ka kogu programm edasi nihkus. Mõnda aega rääkisime kõik koos treeneritega ja sai küsida küsimusi, millele keegi veel vastust tahtis saada. Pärast seda pidime jalgratastega sõitma minema, kuid programmist maha jäämise tõttu polnud selleks enam aega, sest rattarent pandi juba kell 6 kinni. Selle asemel läksime lihtsalt kesklinna jalutama ja suveniiripoodidesse. Lisaks avastasin, et Amsterdamis on võimalik täitsa normaalse hinna eest ka kõht täis saada – mine lihtsalt Leidsepleinile!
Kokkuvõttes jäi üritusest väga tore mälestus. Mulle väga meeldis, et iga koolituslik osa oli läbi põimitud mängudega või aktiivselt ise kaasa mõtlemisega, mis aitas ka materjali palju paremini meelde jätta ning ei lasknud pärast äärmiselt lühikesi öid päris magama jääda. Samuti olid korraldajad valinud osalejateks mitmekülgse seltskonna, mis andis palju jutuainet ning toredaid mälestusi ja uusi tuttavaid nii Venemaalt, Türgist, Ida-, Lõuna- kui ka Lääne-Euroopast.
