A message from our twin in Eindhoven!

We have mail! The board of our twin-antenna in Eindhoven has something to tell you.

Dear members of AEGEE-Tartu,

Some of you may not be aware that AEGEE-Eindhoven is your twin-antenna since the Agora in Krakow. We, your board and our board, feel that that should change and we should provide a little glimpse into each others antenna. To start with some history, AEGEE-Eindhoven was founded on November 22nd 1989.

We have around 160 members, but it changes a lot. We have people who only go on Summer Universities, those who only go on exchanges during the year and those who we can find at every drink. It doesn’t matter if they are old or new members, all of them bring something special to AEGEE-Eindhoven. Even though we are situated at the campus of the Technical University in Eindhoven, we have members that go to different schools or they find us before we have found them.

We feel the AEGEE spirit should always be kept high and members should be aware of everything that goes on in Eindhoven but also the other cities where an AEGEE antenna can be found, that is why we have our mascot on Facebook. Our mascot is called Willem de Plant and no he was not fictional. Unfortunately, he died during our rehousing two years ago when we had to move from our beloved place (that the current board has only had the pleasure of seeing twice). But we are currently in the process of getting a baby Willem because we were successful in stealing an essential part at the constitution drink of one of the associations in Eindhoven. Why a baby Willem you may ask. Well, the current boards consist of people who have been a member of AEGEE since September 2017, so babies in some aspects of AEGEE.

Eindhoven is known for its design hub and technology, Philips originates from here. That is why every year during November the light art festival GLOW is organized. This year there are 35 light installations by national and international artists connected via a walking route. GLOW is well known in the Netherlands, people from all places come to see it with their friends, family or children. We as AEGEE-Eindhoven want to share that experience with other AEGEEans. That is why we organize a GLOW exchange each year. This year we decided to invite the Nedertop to join us when walking the route.

Last year was the boards (minus Wouter) first year of being a part of AEGEE. We had many events including a couple of exchanges. Our trip to Gdansk was probably one of our most memorable events. The group we went with consisted of old and new members but was also bigger than it had been before on exchanges.

This year our plans range a bit in nature. We want to clean up some mistakes and the two most important things for us are our members and our connection to other AEGEE locals. We want to acquire new members and make them active by listening to what they want. So there is more participation and a good basis of events that form the core of our association and broaden out from there with introducing different things AEGEE has to offer. Furthermore, we want to do events with other AEGEE locals, some close by such as AEGEE-Tilburg but also with AEGEE-Tartu of course.

AEGEE is not just an association, it is life.

Love,

The XXX-board of Association des États Généraux des Étudients de l’Europe Eindhoven

Agoralt tagasi, agaralt edasi

AEGEE üldkoosolekust Istanbulis on möödunud mõni nädal, ent muljed organisatsiooni suurimalt ürituselt on veel värsked. Meie liige Hanna Marrandi annab oma Türgi-kogemusest põgusa, ent põneva ülevaate.

Kas tahaksid pidutseda laeval keset Bosporuse väina, jõuda ühe päeva jooksul nii Aasiasse kui Euroopasse ja magada mitu ööd maa-aluses betoonist autoparklas? Pigem mitte? Või siiski? Olgu kuidas on, Istanbulis 2.-7. oktoobril toimunud Agoral oli see kõik igatahes võimalik.

Selgituseks neile, kes AEGEE mitmekesise terminoloogiaga tuttavad ei ole Agora nime kannab üldkoosolek, mida peetakse kaks korda aastas ja kuhu tuleb üle Euroopa kokku 600-800 AEGEE liiget, et võtta koos vastu organisatsiooni puudutavaid otsuseid, viibida heas seltskonnas ja tunda rõõmu eurooplaseks olemisest. 2018. aasta sügisene Agora toimus Istanbulis, Türgis ning kandis alapealkirjaKaks kontinenti, üks Agora.”

Mida me seal üldse tegime?

AEGEE-Tartu saatis üldkoosolekule kokku kuus osalejat, kellest kolm (Mari, Karin ja Sonja) olid delegaadid. Seega oli neil kolmel ka suurem vastutus, tuli osaleda pritanniumites ning hääletada istungitel. Minul ja teistel külastajatel oli vaba aega veidi rohkem. Seda võis kasutada 20 miljoni elanikuga metropoliga tutvumiseks (eeldusel, et viitsisid iga päev poolteist tundi metrooga kesklinna sõita) või töötubades osalemiseks. Muidugi oli ka külastajaid, kes kogu ametlikul osal kohal olid. Töötubades sai arendada erinevaid sotsiaalseid oskusi, näiteks võis saada rohkem teada emotsionaalsest intelligentsusest, debateerida, õppida kriise lahendama või olema parem juht. Igal õhtul toimusid temaatilised peod, mis olid mõeldud kõigile osalejatele ning mis garanteerisid lõbusa tuju ja kroonilise magamatuse. Hommikul kell seitse pandi parklas äratusmuusika mängima nii kõvasti kui vähegi võimalik ja nii said ülesse ka need, kes alles paar tundi tagasi uinunud olid.

Kestliku arengu eesmärgid

Üks Agora päev oli pühendatud kestliku arengu eesmärkidele. Hommikul kandsid inspireerivad inimesed ette TED-konverentsi stiilis lühikesi kõnesid. Kõnepidajate seas oli näiteks ka AEGEE-Tartu auliige ja koolitaja Kadri Kalle, kes rääkis maailmakoristuspäevast World Cleanup Day”. Tundus, et prügikoristuspäev läks aegeelastele korda, sest Kadri Kalle pälvis üllatavalt entusiastliku aplausi. Samal pärastlõunal jagati osalejad gruppidesse ja viidi erinevate Istanbuli vaatamisväärsuste juurde. Algselt pidid ka tuurid olema kuidagi kestliku arenguga seotud, aga lõpuks juhtus nii, et kesklinna jõudes olid kõigil kõhud tühjad ja läksime hoopis kebabi sööma ja airani jooma. Kohalikke hõrgutisi tarbides kulus aeg ruttu ja nii ei jäänudki ekskursiooniks eriti aega, jooksime kähku Galata torni juurest läbi ja pikka juttu keegi ei rääkinud.

Istanbul on linn kahe maailma vahel ja kultuurilist mitmekesisust oli ka linnapildis tunda. Ühest küljest oli pea igas kvartalis oma mošee ning kindlatel kellaaegadel kõlas üle kogu linna palvekutsung, teisalt oli kogu õhkkond tervikuna pigem kosmopoliitne. Heledapäised naisterahvad said linnas liikudes küll ehk soovitust rohkem uudishimulikke pilke, aga tõsistest probleemidest kuulda ei olnud.

Uued ja vanad tutvused

Agoral võetakse AEGEE täieõiguslikeks antennadeks vastu ka seniseid kontaktantennasid ning esimest korda pika aja jooksul AEGEE võrgustik kasvas, mitte ei kahanenud. Näiteks astusid sammu AEGEE antenna-redelil edasi Kopenhaagen ja Angers, Antalya staatus muutus aga kontaktantennast täisantennaks. Alati on ju tore, kui tekib juurde potentsiaalseid uusi tuttavaid. Saime Agoral suhteid luua ja soojendada ka Tartu kaksikantenna Eindhoveni liikmetega. Suhtlesime muidugi ka tallinlastega, näiteks pakkusime Euroopa õhtul koos Eesti laua taga soovijatele Vana Tallinna ja kartulivahvleid ning seitsmekohalise taksoga sõites juhtus isegi nii, et enamik reisijatest olid eestlased tekkis väike Eesti maffia, mida AEGEE välisüritustel just tihti ei juhtu.

Mis jääb meelde

Usun, et paljude osalejate jaoks oli üks Agora kõrghetki viimasel õhtul toimunud paadipidu. Sõitsime renditud linnaliinibussidega kai äärde (itaallased laulsid/röökisid kogu bussisõiduks kulunud kolmveerandtunni), möödusime kalameestest ning sisenesime lõbusõidulaeva, mis oli selleks õhtuks meie päralt. Tantsisime tuledesäras laeval keset lahte kahe kontinendi vahel kuni kella kolmeni öösel. Ülemiselt tekilt kallati alumisele otse soovijate suhu kihisevat. Lõpuks naksus kogu põrand mitmesaja inimese higist või maha tilgutatud alkoholist. Muidugi sõitis meie järel politseipaat, nii igaks juhuks. Kui tagasi kaldale jõudsime, polnud kalamehed oma kohalt liikunudki. Magama saime vastu hommikut.

Tänuväärt algatusena paluti Agoral osalejatel kaasa võtta oma tass, et vähendada ühekordsete topside kasutamist. Enamik osalejaid oli seda ka teinud, kuid samas sai kohapeal ikkagi ka plastiktopse osta ning samuti jagati igaks lõuna- ja õhtusöögiks vahtplastist toidualused. Vähemalt oli mõte hea ning suund on kätte näidatud, loodetavasti järgmisel Agoral suudab AEGEE oma ökoloogilist jalajälge veelgi vähendada. Hoiame pöialt!

Igatahes on rõõm näha, et niivõrd suur organisatsioon nagu AEGEE peab keskkonnahoidu ja jätkusuutlikku arengut tähtsaks ning nende teemade üle arutleti ka Agoral. Tulevik tundub ilus!

Searching for the secret of an amazing Summer University

Between July 24 and August 5 AEGEE-Tartu & AEGEE-Tallinn hosted the Summer University “Strive to be a leader, thrive to be a Succeeder”, a Summer Course+ on Human Resources. We asked Lucas, one of our members and a helper during the event, to write about the Summer University.

When I decided that I would travel back to Estonia to assist the organization team of this year’s Summer University, I thought I knew what to expect. After all, I was a participant the Estonian SU of 2015, and I have also organized two SU’s in my home local of Eindhoven. Yet here I am, one month after the end of the event, still day dreaming about it and trying to figure out what was it exactly that made it surpass all of my expectations. Because it did surpass them by a really long shot. Even if I was a helper and not a participant, I had more fun than I did in any of my previous SU’s experience, and I also feel that our participants were even more satisfied than the ones from the previous times I’ve been an organizer.

Maybe it was because this was a Summer Course+ instead of your typical Travel Summer University?
This meant that we had several workshops every day about this year’s topic (human resources/team management), which allowed us to work closer together with everyone involved. We learned about group dynamics which I think improved the way we interacted with each other in our own group! The workshops were not only really useful but also surprisingly entertaining and engaging. Who knew you could include Escape Rooms and so many other games into instructive workshops! The trainers did an incredible job with them!

Maybe it was because of all of the opportunities we had to relax and have fun together?
Even with all of the tuition hours we had, we had time for a lot of other fun and relaxing activities. Spending a day barbecuing, swimming and relaxing on the island of Aegna; dancing with strangers under the hot sun at the Folk Music Festival in Viljandi like there’s no tomorrow; and relaxing at a Lake in Elva with a picnic and the nicest music after doing some crazy monkey business at the adventure park; are just some of the highlights!

 

Maybe it was because of the great job the organizers did?
I am impressed by all the work the organizers put into preparing everything before the event. Everything was well thought out, and we had great locations and great food all around. And whenever something unexpected happened during the event, it didn’t take long for it to be resolved by our quick Estonian organizers!

Maybe it was because of all of the great people that we had in our group?
Both organizers and participants. We had a perfect group. With these events one is always worried that you’re going to get small cliques or “ghettos”, but (and I know it sounds cheesy to say this) we were one big loving family full of crazy/fun people!

Maybe it was all of that and many other reasons that I am missing. I know that no blog post that I write could ever do justice to this event, or at least the way I perceived it. If you, dear reader, have not experienced anything like this, and it sounds even remotely interesting, I recommend you to not rely just on my story, and go ahead and go on Summer University yourself! Only then you will really understand all the feelings I’m trying to transmit here!

Tack så mycket, Andrea!

Küsitlesid Hanna Marrandi ja Carmen Nõlvak

Alates 1. augustist on AEGEE-Tartul uus juhatus ja senise presidendi Andrea vahetas välja uus president Ingeliis. Intervjuus jagab 2,5 aastat AEGEE-Tartu tüüri hoidnud Andrea oma tähelepanekuid organisatsioonist ja presidendiametist. Aitäh sulle tehtud töö eest, Andrea!

Mis on kõige kasulikum kogemus või oskus, mille AEGEE Sulle seni on andnud?

Ainult ühte kogemust või oskust on väga raske välja tuua, sest tunnen, et olen AEGEEs väga palju õppinud. Meeskonnajuhtimises on areng olnud märgatav mäletan siiani hirmu ja ebakindlust, millega alustasin uue juhatuse esimest koosolekut. Tollal ma ei teadnud, kuidas täpselt oma plaane-visioone seletama peaksin või meeskonna ühe eesmärgi nimel tööle panema peaksin, rääkimata sellest, mida tähendab delegeerimine. Nüüd on see väga loomulik ja ma tõesti ka naudin seda! Lisaks on avalik esinemine, erinevate suhtlusstiilide omandamine, teadmised kommunikatsioonist, liikmehaldusest, aga ka koolitajana käe valgeks saamine laiendanud silmaringi ja pakkunud võimalust enesetäienduseks.

Mis jääb presidendiajast meelde kui suurim õppetund?

Neid on lausa kaks: probleemidega tuleb tegeleda kohe ning tiimi komplekteerides peab kindlasti arvestama erinevate isiksuste ja kogemustega. Olen rõõmus, et selliste situatsioonidega kokku puutusin, sest enamasti püüdsime lahendada probleeme juhatusega koos ja see lähendas meid. Muide, juhatuses on olnud minu 2,5 ametiaasta jooksul imelised inimesed!

Kas miski on AEGEE kui organisatsiooni juures valmistanud ka pettumuse?

Üldiselt mitte vastasel juhul poleks ma olnud nõnda entusiastlik organisatsiooni panustades. Mõnikord tekib tunne, et me suudaksime enamat nii kohalikul kui rahvusvahelisel tasandil, aga hoolimata kõigist oleks-poleks situatsioonidest võrdub AEGEE minu jaoks sõnaga võimalused” ja seda ainult positiivses mõttes.

Sa käisid oma esimesel Euroopa Agoral alles teise ametiaja lõpul. Kuidas erines Agora sellest, millisena olid seda ette kujutanud?

Väga ei erinenudki, üllatas vaid see, et see oli kordades põnevam, kui julgesin arvata. Toimunud arutelud, paneeldiskussioonid, pritanniumid olid tõeliselt huvitavad ja pärast seda usun, et Agora on mu lemmik ürituse formaat AEGEEs. See oli väga inspireeriv!

Kui olulist rolli mängib Sinu hinnangul Euroopa üritustel käimine? Kas arvad, et AEGEEst on võimalik saada väärt kogemust ka välisüritustel osalemata?

Mina saadaksin võimalusel kõik liikmed välisüritustele ja mitte ühele, vaid mitmele! Meil on Tartus hästi mõnus kogukond, vahvad ja arendavad (ka rahvusvahelised) üritused ning võimalus õppida/end teostada tiimides, aga välisüritustel on teistsugused kontaktid, kompetentsid ja õhkkond. Seda lihtsalt peab kogema! Eks üritusi on erinevaid, seega igaüks leiab endale sobiva eesmärgiga ürituse ja saab vastava kogemuse, aga see on kindlasti miski, mida me alati Tartu tasandil n-ö koju kätte tuua ei saa. Minu jaoks annavad välisüritused alati inspiratsiooni ja motivatsiooni edasi tegutseda ning seda ka organisatsiooniväliselt. Seletamatut AEGEE vibe’i võiks kogeda vähemalt korragi, aga sõltuvusse jääda on imelihtne!

Kas ja kui palju oled leidnud välisüritustelt selliseid sõpru, kellega tänaseni aktiivselt suhtled?

Olen kohanud palju suurepäraseid inimesi ja mitmega kirjutan aeg-ajalt, samuti loodan neile külla minna või kohtuda uutel rahvusvahelistel üritustel. Olen kindel, et mõned neist jäävad minu sõpradeks elu lõpuni. 🙂

Lõpetasid just Tartu Ülikoolis skandinavistika õpingud rootsi keele suunal. AEGEE ei ole paraku Skandinaavias eriti juurdunud. Kas oskad arvata, miks see nii on? Kas Sul on AEGEEs siiski tekkinud mõni võimalus rootsi keeles suhelda?

Skandinaavias näivad domineerivat teised noorteorganisatsioonid. Samuti ei ole neis riikides lihtne korraldada nii madala osalustasuga üritusi, kuid ilmselt on seal veelgi põhjuseid. Siiski on loodud AEGEE-Stockholm ja AEGEE kontakt Göteborgis, seega tulevik näib helge.

Leidsin AEGEEst ka kaks inimest, kellega rootsi keeles suhelda, mis on väga vahva!

Kui kindlalt annad oma presidendipositsiooni üle järeltulijale? Kuidas uus juhatus Sulle tundub?

Ma annan suure rõõmuga teatepulga üle just Ingeliisile, sest tal on väga mitmekülgne Euroopa kogemus, lisaks on ta juba palju teadlikum kui olin mina ametisse astudes. Samuti on tal võrratu huumorimeel! Maria, Karin, Joakim, Marleen ja Ele on kõik suurepärased inimesed, end mitmeid kordi tõestanud ja kogenud. Olen proud mom! Kogu koosseisul näib olevat siht silme ees ja usaldan neid täielikult.

SUPS Budapest!

AEGEE-Tartu liige Susanna Soomets osales 1. – 4. veebruaril 2018 SUPS-il Budapestis. Susanna kogemuste kohta küsis Karin Kanamäe

Sel kevadel toimus Summer University Project School (SUPS) ka mujal Euroopas, miks just Budapesti valisid?

Valisin SUPS-i just Budapestis, kuna ei olnud varasemalt Ungarisse sattunud (Itaalias ja Hollandis olen aga juba käinud) ning olin palju head kuulnud Budapestist. Budapest selles osas mulle pettust ei valmistanud – kohutavalt mitmekülgne linn täis armsaid baare ja häid inimesi!

Tavaliselt on inimesed Budapestist väga vaimustuses, kas ka sul tekkis tunne, et sooviksid sinna tagasi minna?

Kui võimalus tekib, külastaksin Budapesti meeleldi veelgi.

Kuidas oli üleüldine reisikogemus ja üritus – naljakad juhtumised, inimesed, emotsioonid?

Üldiselt läks kõik ladusalt, välja arvatud paar juhtumit. Alustuseks astusin ma lennujaama bussilt liiga hilja maha, aga paar ungarlast selgitasid mulle lühidalt ja konkreetselt, kuhu suunda ma sammuma pean ja nii ma tegingi. Teine tragikomöödilisem seik leidis aset samal päeval: nimelt oli mul aega enne ürituse algust linnas uudistada, seega võtsin ette Gellérti mäe otsa turnimise, kust ma peaaegu kaks korda oleks alla sadanud (üks kord, sest linna silmitseda on põnevam kui treppe enda nina ees, ja teine kord, sest tuli tahtmine linnast pilte teha platvormi serva pealt). Üritus ise algas meil kahe töötoaga õhtupoolikul, millele järgnes tutvumine kohaliku baari õdusal keldrikorrusel, mille käigus mängiti mitmeid mänge. Näiteks pidime hooplema enda unikaalsete saavutustega, kusjuures kui keegi teine oli sama teinud, pidi välja mõtlema uue saavutuse. Tuli ka välja, et üks Peterburi neiu, kes jõle nunnult hõiskas, et tema unikaalne saavutus on see, et ta käis eelmine aasta 12 korda Tallinnas, arvas, et tartlased ei sattugi Tallinnasse rohkem kui kord aastas.
Järgnevad kaks päeva olid väga töötubade rohked ja asjalikud, ent õhtul sai end välja puhata tantsides ja eri lokaalides seigeldes.

Kas SUPSilt saadud teadmised on rakendatavad ka Eestis ja kas pead mõistlikuks taolisi üleeuroopalisi koolitusi? Mõni aspekt, nagu näiteks raha taotlemine, on üsna riigispetsiifiline.

Arvan, et programm oli hästi tasakaalustatud: sai nii üldiseid projektikirjutamise teadmisi kui ka suveülikooli spetsiifilist informatsiooni. Kui millegi kallal üldse nuriseda, on see toit: meil näiteks oli osalejate seas üks vegan ja kaks vegetariaani, kelle toit kolmel toidukorral oli ainult kartulid. Aga muidu arvan, et taolised üle-euroopalised koolitused on kasulikud, kindlustamaks suveülikoolide ühtsemat visiooni ja nägu. Muidugi on igal riigil ja antennal oma iseärasused, ent sellegipoolest aitavad teiste suveülikoolide korraldajate mõtted ja ideed laiendada enda mõttemaailma sellest, miks ja kuidas võiks suveülikooli projekti käsitleda.

Kas oled saadud teadmisi ka juba oma suveülikooli korraldamisel rakendada saanud ja kas motivatsioon oli pärast üritust laes?

SUPS-il käimine aitas mul selgemalt mõista suveülikoolide olemust ja saada ka ise rohkem suveülikooli korraldamise lainele. Üritus andis motivatsiooni ka omalt poolt meie enda suvekooli panustada.

Kas ja miks soovitaksid ka teistel AEGEE rahvusvahelistel üritustel osaleda?

Kindlasti soovitaksin kõigil AEGEE rahvusvahelistel üritustel osaleda, kuna nii saab kõige paremini aru, mis on AEGEE ja mis on AEGEE spirit:)

 

SUPS Amsterdam!

Tekst: Karin Kanamäe

16. – 19. veebruaril 2018 toimus Amsterdamis SUPS ehk Summer University Project School. Mida see siis ikkagi tähendab? SUPS on paaripäevane koolitus, kus kogenumad AEGEE liikmed jagavad näpunäiteid ja salanippe suveülikooli korraldamiseks. Lisaks on õhtuti ka sotsiaalprogramm, kus saab teiste osalejatega lähemalt tutvuda ja lihtsalt lõbusalt aega veeta.

Kandideerisin SUPSile läbi vormi, mis hõlmas enda all nii Amsterdami, Budapesti kui ka Cagliari korraldatud koolitusi, ning mind valiti välja just Amsterdami omale. Selle üle on mul väga hea meel, sest Hollandil on juba varasemast ajast eriline koht minu südames. Algul oli veidi kahju, sest oleksin tahtnud minna linna, kus pole varem käinud, aga lõppkokkuvõttes sobis väljavalitud linn mulle kui rusikas silmaauku.

Korraldusliku poole pealt oli kõik hästi lahendatud – infovoldik saadeti meilile varakult, toit oli i-me-li-ne, saime transpordikaardid linnas liiklemiseks, probleemide korral tegeleti nendega rahulikult. Olin enne kuulnud jutte, et toit ei pruugi Hollandi üritustele minnes kuigi hea olla, aga minul oli kogemus vastupidine. Ainult esimesel õhtul pakuti hollandipärast toitu, mis ei olnud ehk kõige parem seal pakutavatest söökidest, aga siiski maitsev – selleks oli sardell ja piprane kartulipuder porganilaastudega. Portsjonid olid lausa nii suured, et ma palusin iga kord endale vaid pool sellest panna. Kuna ööbimiskoha (skautide maja Phoenix) ja koolituskoha vahel oli mitu kilomeetrit, siis sõitsime üldjuhul trammide ja metroodega, et sinna jõuda, ning selleks anti meile 48h transpordikaart, mis kulus igati marjaks ära, sest ühistransport on Amsterdamis väga kallis. Ööbimiskohas magasime kõik võimla põrandal koos ning õnneks sain korraldajate poolt madratsi ja teki, sest lendasin käsipagasiga ning ei olnud endal võimalik neid kaasa tuua. Scouting Phoenixis olles tuli ette ka väikseid viperusi, kuid korraldajad suutsid teated osalejatele rahulikult edasi anda ning olukorrad laabusid positiivselt. Esimesel õhtul selgus, et ei osata kütet sisse panna ning suurem osa osalejatest ei võtnud õhtu jooksul kordagi jopet seljast ära. Mina olen nii külmavares, et minul püsis mantel ka järgmistel päevadel seljas, kuigi küte saadi tööle. Viimasel hommikul selgus, et Amsterdamis on elektrikatkestus ning sõime romantilist hommikusööki küünlavalgel, õnneks hommikusöögi valmistamisele ei tekitanud elektrikatkestus probleeme, sest võileivamaterjal oli juba olemas ning saiad saadi kohalikust pagarikojast.

Koolitus ise toimus kahel esimesel päeval Vrije Ülikooli hoones de Verrekijker. See koht oli väga lahe, veidi hipsterlik ning täis erinevaid seinakritseldusi, tasuta riideid ja  vanaaegseid tehnikavidinaid. Esimese päeva veetsime seal ning meile räägiti, mis on SU (Summer University ehk suveülikool), kuidas anda teistele konstruktiivset ja kasulikku tagasisidet ning mida teha korraldajana seksuaalse ahistamise korral. Päeva lõpus saabusime ööbimiskohta, kus toimus igaõhtune reflection group, mille käigus rääkisime oma ootustest ja emotsioonidest seoses SUPSiga. Lisaks mängisime veel mänge üksteise tundma õppimiseks ning tutvusime veidi lähemalt praeguste populaarsete hollandi laulude (soovitan!! Drank en Drugs ja Het is een Nacht) ja suupistetega.

Teine ja kolmas päev olid väga intensiivsed – pea 12h koolituslikku osa mõlemas päevas. Teisel päeval olime veidi aega de Verrekijkeris, kus räägiti koolituste sisust ja selle edasiandmisest ning oma tiimiga toimetulekust. Seejärel läksime tagsi Scouting Phoenixisse, kus saime infot fundraisingust, eelarvest, incoming responsible inimese ülesannetest, osalejatega toimetulekust ja suhtlusest.  Õhtul läksime väiksele Punaste Laternate Rajooni tuurile ning pärast seda baari/klubisse, kus kõik ennast pärast pikka päeva vabaks lasid ja neli tundi järjest tantsisid. Järgmisel päeval olid põlved sellest päris valusad. Kolmas päev algas logode tutvustamisega ja oma SU reklaamimise, logistika ja riskihinnangu töötubadega. Pärast seda algas kõige tähtsam osa – meid jagati gruppidesse ning pidime mõtlema välja suveülikooli, mille koht ja koha kirjeldus oli antud. Treenerid kehastasid mitut inimest korraga ning neile pidime saatma SUCTi materjali, fundraisingu kirju jne. Ma olin grupis, kes pidi ainukesena Summer Course+ tegema, kus peab olema vähemalt 20h koolitusi nädalas, ning seetõttu ei sujunud meie korraldus nii kiiresti kui teistel, kuid kohtunikele jätsime siiski väga hea mulje ning kogu protsess oli äärmiselt lõbus.

Viimasel päeval oli siis eelmainitud elektrikatkestus, mille tõttu ka kogu programm edasi nihkus. Mõnda aega rääkisime kõik koos treeneritega ja sai küsida küsimusi, millele keegi veel vastust tahtis saada. Pärast seda pidime jalgratastega sõitma minema, kuid programmist maha jäämise tõttu polnud selleks enam aega, sest rattarent pandi juba kell 6 kinni. Selle asemel läksime lihtsalt kesklinna jalutama ja suveniiripoodidesse. Lisaks avastasin, et Amsterdamis on võimalik täitsa normaalse hinna eest ka kõht täis saada – mine lihtsalt Leidsepleinile!

Kokkuvõttes jäi üritusest väga tore mälestus. Mulle väga meeldis, et iga koolituslik osa oli läbi põimitud mängudega või aktiivselt ise kaasa mõtlemisega, mis aitas ka materjali palju paremini meelde jätta ning ei lasknud pärast äärmiselt lühikesi öid päris magama jääda. Samuti olid korraldajad valinud osalejateks  mitmekülgse seltskonna, mis andis palju jutuainet ning toredaid mälestusi ja uusi tuttavaid nii Venemaalt, Türgist, Ida-, Lõuna- kui ka Lääne-Euroopast.

Maria Olmann – A-Tartu aasta pühenduja 2017

AEGEE-Tartu 17/18 aasta ürituste korraldaja Maria Olmann valiti üksmeelselt läinud aasta lõpus aasta pühendujaks. Maria juhib AA&Chill töörühma, oli Nijmegeni kultuurivahetuse peakorraldaja, suveülikooli korraldaja ning tänu tema üritustele valiti A-Tartu septembrikuus ACTive local of the month’iks. Maria on osalenud mitmel koolitusel ning tegutsenud korraga mitmes töörühmas. Energiat jätkub Marial veelgi – ta on 2018. aasta suveülikooli peakorraldaja, mida nimetab hetkel oma armsaimaks rolliks AEGEEs. 

 

Mis motiveerib sind AEGEEs nii pühendunult töötama? Kas olid liikmena alguses peale aktiivne või inspireeris sind selleks keegi või miski?

Ma tunnen, et saan palju rohkem tagasi kui annan ja arenen mitmekülgselt. Motiveerivad veel teistelt liikmetelt saadav hea energia, toetus, seiklused ja võimalused. Alguses olin ka juba üsna huvitatud kõigest ja entusiastlik, aga pigem segaduses ega uskunud endasse veel piisavalt, et initsiatiivi võtta. Usk enese võimetesse ja sellega kasvav motivatsioon tulid samm-sammult tiimides erinevaid ülesandeid täites ja ideid genereerides, teiste julgustuse abil ja nähes kui hea tunne on midagi toredat korda saata.

 

Kas keegi AEGEE liikmetest on sind selle aja jooksul eriliselt mõjutanud või inspireerinud?

Oi, paljud! See mulle AEGEE juures nii kohalikul kui Euroopa tasandil meeldibki – sa tutvud nii paljude ägedate noorte tegusate inimestega ja tunned, et oled osa suurest perekonnast, mis tahab koos areneda. Välisüritustelt saab alati korraliku energialaengu tänu nii ühtsustundele kui ka inspireerivatele uutele tuttavatele.

Eriliselt toon välja Mareti (Maret Lind, praegune HR) ja Hanna (Hanna Alajõe, praegune juhatuse nõuandja). Tänu Maretile ma üldse liitusin, kuna tema särav rahulik positiivsus tõmbas mind. Ja tema HR- ning tiimijuhtimisoskused on suureks eeskujuks, kuidas mängleva kergusega olla kursis liikmete tegemistega, näha grupidünaamikat ja osata seda õigesti suunata. Lisaks panustada organisatsiooni sisekultuuri ja lõimumisse pidades meeles, et oleme vabatahtlik organisatsioon, kus peaks enda jaoks töö meeldivaks ja põnevaks tegema ning teiste panust märkama ja väärtustama.

Hanna oli minu mentor ja üldiselt inspireeriv kõike näinud ja teinud liige. Eelmise aasta suveülikooli tiimis pidin samm-sammult Hanna käe all oma mugavustsoonist välja astuma ja sain sealt palju julgust ja eneseusku juurde. Ka inimesena paelusid mind Hanna teovõime, kindlameelsus, julgus, energia, just-do-it mentaliteet, ressursside leidmise oskus, julgus erineda ja olla-teha, kuidas soovid. Suunas ka mind julgemate sammudeni.

 

Kuidas oled AEGEEs veedetud aja jooksul muutunud, mida juurde õppinud? Kas tunned, et mõni AEGEEst saadud oskus või kogemus võib hiljem ka tööturul kasuks tulla?

AEGEEs tegutsemine andis sellise sense of purpose tunde, mis motiveeris, täitis tahtejõu ja energiaga, andis elujõudu. Eneseusk, julgus oma ideid välja käia ja ellu viia, ideedega eksperimenteerida, kuidas tiimi juhtida, kui ma alguses ei tundnud end üldse juhina, kuidas inimesi kaasata ja märgata, kuidas erimeelsuste korral läheneda, kuidas erinevate inimestega koostööd teha. Planeerimist ja delegeerimist ma ikka veel õpin, aga juba on paranemas. Lisaks praktilisematele oskustele õpid palju ka enda kohta, oma tugevusi ja nõrkusi tundma, mis on minu jaoks olnud eriti väärtuslik. Märkad, kuidas sa ootamatutes olukordades toimid ja lahendusi leida oskad, millised on just sulle sobivaimad meetodid. Kindlasti tuleb tööturul kasuks. Kui sul on oskused ja teadmised juba vabatahtlikke tegudele rakendada ning meeskonnatööd mõista ja suunata, siis sul on kindlasti töömaailmas eelis.

 

Milline üritus (või millised üritused) on eelmisest aastast kõige paremini meelde jäänud, mille üle oled eriti uhke, või mis olid eriliselt õnnestunud?

Kõik välisürirused olid väga ägedad! Jäin sõltuvusse haha. Minu esimene välisüritus Human Resources Training Course Saksamaal Passaus oli kirjeldamatult vahva ja kasulik! Agora Enschede (2017 kevadine Agora) on eredalt meeles, samuti oli suveülikooli korraldamine meeldejääv kogemus. Iga kohalik üritus on ka positiivne energialaks. Minu enda korraldatud asjade suhtes olen kriitilisem, kuna ma tean, et oleks saanud paremini. Aga Tudengipäevade raames korraldatud Culture Quiz oli väga õnnestunud, rabamatk vahva ja kultuurivahetus Nijmegeniga Tartus ka tore.

 

Millised on tulevikuplaanid? Kas kavatsed kunagi ka Euroopa tasandil töötada?

Olen pikalt mõelnud vähemalt ühe Euroopa tasandi töögrupiga liituda. Tahtmist on, aga aega pole. Järgmisel kohalikul Agoral kandideerin ilmselt liikmehalduriks ja edasi ei oska öelda.

 

Kas sul on soovitusi vähemaktiivsetele liikmetele? Kuidas leida endas jõudu ja aega AEGEEsse panustada ka kooli ja muu tähtsa kõrvalt?

Leida see, mida sulle meeldib teha, mis silmad särama lööb ja sind natuke tagant lükkab ja arendab. Sest see on alati tegemist väärt. See ei pruugi olla sama, mis teistel, aga julge see leida ja sellest kinni hakata. Töö ja kool on kasulikud, aga oma aastale tagasi vaadates sulanduvad kõik loengud ja töötunnid enamasti üheks halliks massiks, kuid hetked, mil sa proovisid teha midagi uut koos teiste ägedate inimestega, uued kogemused, jäävad meelde ning tõukavad edasi.

 

Mariat küsitles Tuuli Kalev

Brexit – What next?

Tekst: Karin Kanamäe

Detsembri alguses käis meie liige Sonja Suuder A-Manchesteri, A-Londoni ja A-Sheffieldi ühiselt korraldatud konverentsil nimega “Brexit – What next?”. Sellega seoses tegime temaga ka intervjuu.

Kas see oli su esimene kogemus üksi välismaale reisida, kuidas oli?

Ausalt öeldes ei olnud selle peale nii mõelnud, aga oli jah. Eks sellel on oma plussid ja miinused. Hea on näiteks see, et ei pea arvestama kellegi teisega ja ei tule seda vaidlust, kuhu sööma minna ja saad ainult enda peale mõelda. Negatiivsest küljest võiks öelda, et muidu on alati ikka keegi, kes teab, kuhu minna ja mida teha. Seekord pidin ise kõik enne välja otsima.

Kuidas oled rahul ürituse korraldusliku poolega (vaba aeg, ettekannete sisu)?

Kuna see oli mu esimene rahvusvaheline AEGEE üritus, siis ei ole mul seda millegagi võrrelda. Ma olin kuulnud hirmujutte sellistel üritustel pakutava toidu ja magamisvõimaluste kohta, aga meie saime küll väga korraliku home-made briti toitu ja suure aja üritusest isegi voodites magada. Vaba aega ei olnud peaaegu üldse, aga kõik päevad olid täidetud väga huvitavate tegevustega ja igav ei olnud küll kordagi.

Kui palju sa varem Brexitist teadsid?

Eks ma nii palju teadsin, kui palju sellest Eestis räägitud on. Kuna Eestit see otseselt ei mõjuta, siis ei ole see siin nii aktuaalne ja kriitiline päevaküsimus olnud. Siinkohal võiks muidugi ka seda küsida, kui palju Suurbritannia ise Brexitist teab.

Mida toob Brexit kaasa Euroopale ja mida Suurbritanniale?

Aus vastus on see, et ei tea. Kõik oleneb sellest, millisele kokkuleppele Suurbritannia ja Euroopa jõuavad. Minu arvates oleks neile endale kõige parem jääda ühtsele turule ja teha n.ö soft borders, et ei peaks kohutavalt palju uusi ja mahukaid lepinguid ülejäänud Euroopaga tegema, mis võib aastaid aega võtta. Brexitist võivad võita aga teised suuremad Euroopa riigid, sest tänu sellele kolivad mõned rikkad rahvusvahelised firmad Suurbritanniast välja.

Kui palju tekitab see Euroopa elanikes ebakindlust?

Kõige ebakindlamad on muidugi noored, kes õpivad Suurbritannias või plaanivad seda teha. See teeb olukorra palju raskemaks ja ka Erasmuse toetus on suure küsimärgi all. Ka paljud kohalikud firmad kaotavad EL-i toetuse, millele referendumile vastates ei mõeldud. Pigem võeti Brexitit kui patriootlikku liigutust, mille tegelikele tagajärgedele ei osutatud väga tähelepanu.

NWM Passau – Into the Wild!

Tekst: Karin Kanamäe

30.11 – 03.12 toimus Saksamaal Passaus Network Meeting „Into the Wild“, mille teemaks oli jätkusuutlikkus. See oli minu esimene rahvusvaheline üritus AEGEEs ning kindlasti ei jää see ka viimaseks. Samuti reisisin esimest korda täiesti üksi, mis oli väga arendav ja huvitav uus kogemus.

Sinna jõudmiseks tuli mul sõita kaks lennuotsa, üks kord bussiga ning üks kord rongiga. Kuna mul ei olnud võimalik Tartust bussiga otse õigeks ajaks lennuki peale minna, sest lennuk väljus juba 5.50 hommikul, siis sõitsin eelmisel õhtul lennujaama, et veeta öö seal. Juba see oli omaette huvitav kogemus, sest sinna jõudes vaatasid turvatöötajad mind väga üllatunud näoga ja pidid lausa helistama kellelegi, et küsida, kas ma tohin üldse turvatsooni sisse minna nii vara. Õnneks anti mulle nõusoleks siseneda ning sain veeta öö inimtühjas lennujaamas telekat vaadates, sokkides ringi jalutades ning oma katkendilkku und magada püüdes. Pärast teist lennureisi, bussi- ning rongisõitu jõudsin lõpuks armsasse ülikoolilinna Passausse, veetsin natuke aega poodides käies ning arvestatava aja võttis ka kõikide arvukate Passau Ülikooli hoonete seast ja seest AEGEE-Passau kontori otsimine, kus varasemaid saabujaid oodati.

Esimesel päeval korraldati meile paaritunnine linnatuur, kus näidati jõgede Inn ja Doonau ühinemiskohta (üks neist on sinine ja teine roheline), vanalinna, jõuluturgu ja selle ees asetsevat ilusat katedraali. Kahjuks sai mu telefon poole linnatuuri ajal tühjaks ning ma ei saanud ilusamatest kohtadest pilte teha. Samal päeval toimus ka debatt teemal „Sustainability should be an individual responsibility rather than a collective one” ning võitjateks oli AEGEE-Delfti ja AEGEE-Groningeni tiim, kes väitsid väitele vastu, ehk siis nende arvates on jätkusuutlikkuse vastutus kollektiivne, mitte individuaalne. Kella 11 ajal viidi meid maamajja Passau lähedal, mis oli väga sobiv selliste ürituste korraldamiseks. Nende valmistatud toit oli ka väga hea, ainukeseks miinuseks võib välja tuua selle, et maja oli äärmiselt külm. Õnneks ei paistnud, et keegi selle tõttu haigestunud oleks.

Teisel päeval oli programmis SWOT analüüs, jätkusuutlikkuse programmi esimene osa, AEGEE järgmine “võitlus” ning päeva lõpetas hipiteemaline pidu. SWOT oli väga mänguliselt üles ehitatud – pidime mõtlema omale karakteri nime, kuningriigi (enda AEGEE-local), oma kuningriigi suurima tugevuse ja nõrkuse. Seejärel arutasime teineteise probleeme ja tugevusi ning lõpuks võitlesime Comité Directeur’i (AEGEE-Euroopa juhatuse) liikme Marco vastu, kes meid analüüsi käigus suunas. Jätkusuutlikkuse esimese osa juures arutasime taaskord, kas see on indiviidi, riigi või ettevõtete vastutusala. Workshop “järgmisest AEGEE võtlusest” nägi ette ideede väljatöötamist, mis võiks olla AEGEE järgmine suund või eesmärk, mille nimel võidelda ja mida saavutada. Marco esitas ka meie võiduidee Comité Directeur’ile. Päeva lõpetanud hipiteemalisel peol tekitas peomeeleolu Just Dance 2015 mäng, mis kõigile peale läks.

Kolmandal päeval rääkisime aktiivsest liikmeskonnast ning Euroopa tasandi töögruppidest. Samuti pidime gruppides välja mõtlema ühe töögrupi tegevusalaga seotud ürituse või aktsiooni, mille võidutöö esitati taaskord CD-le. Õhtu lõpetas traditsiooniline European Night, mille alguses saadeti meie endine NetCommie Mareike soojade soovidega oma teenitud puhkusele. Kuigi kumbki seda teha ei tahtnud, siis Eurotripi läbisid Mareike ja AEGEE-Passau president Roman (Eurotrip on European Nightidel toimuv õhtu osa, kus keegi ei tohi enne teiste riikide esindajate poolt välja pandud tooteid tarbida, kui keegi korraldajatest on kõikide riikide jooke ja sööke maitsnud. Õnneks on see traditsioon vaikselt unustusehõlma vajumas, sest erinevate alkoholide tarbimine segamini ei pruugi just hästi lõppeda).

Neljandal päeval pidin ma juba enne lõpusessioone rongile minema, et lennujaama jõuda ja tagasi kodu poole reisida. Tuli välja, et AEGEE-Delfti liikmel Jayme’l õnnestus isegi lipu varastamise traditsiooni edukalt jätkata – ta sai Passau maskoti, hirve, enda kätte ja viis selle Hollandisse.

Kuigi mul kooli tõttu ei olnud väga kaua aega pidudel olla, siis jäin ma üritusega siiski väga rahule. Ma usun, et see arendas mind inimesena üsna palju ja päris vinge tunne oli oma mugavustsoonist mitmel korral välja astuda. Jään kindlasti ootama oma uute tuttavatega kohtumist ka teistel üritustel Euroopas ning soovitan kõigil ühel ürituselgi ära käia!

 

NWM Kiev – I believe in U!

Tekst: Greta Puija

Network Meeting “I believe in U”, mis leidis aset 9.-12. novembril Kiievis, oli minu esimene Euroopa reis AEGEE kaudu. Valisin Kiievi, kuna see oli minu mugavustsoonist väljas ja tahtsin näha Euroopa idapoolsemat elu. Valik osutus läbini õigeks – Kiiev on väga ilus linn, inimesed on abivalmid ja sõbralikud, vahest küll veidi pealetükkivad, kuid sellega harjusin kiiresti ära.

Esimese päeva ajakava nägi ette osalejate registreerimist, linnatuuri, ice-breaking mänge, ürituse avamist ja õhtust nerd party‘t. Linnatuur oli pikk, kuid jalavaeva väärt, arhitektuur oli imetlemist väärt ja paar mängu, mida linna peal mängisime, olid samuti lõbusad. Soovin vaid, et ilm oleks ilusam olnud – terve päev oli suhteliselt udune. Linnatuuri jooksul saime kõik omavahel tutvuda. Lõpuks jõudsime välja AEGEE-Kievi kontorisse, kus rääkisime ootustest sellele üritusele ja toimus avamine, peale mida sööma kiirustasime (Ukraina söök oli samuti väga hea, ei pidanud kordagi pettuma ja sõin alati taldriku tühjaks). Õhtuse nerd party veetsime mingis baaris, kus oli lõbus, kuid olin üks esimesi, kes jalga lasi, kuna olin rampväsinud.

Järgmised kaks päeva nägid ette tihedat graafikut täis erinevaid workshop‘e ja koolitusi. Alguses tundus mulle, et jääme rängalt ajakavast maha, aga sellega oli ilmselt ka arvestatud ja me jõudsime enamike töötubadega siiski kenasti valmis. Teise päeva töötubadest olid meeldejäävaimad näiteks “How to sell AEGEE”, “How to deliver a training” ja “SU session”. Muuhulgas toimusid ka workshop’id nimega “Advocacy and me: what is in common”, “Visual identity of AEGEE”, “Future cooperation” ja “Branded activities: together is better”. Kokku toimus seitse töötuba, lõpuks olin uue info voolust omadega suhteliselt läbi, kuid õhtul ootas ees veel pub crawl, mis oli lõbusam kui ootasin – Ukraina pubid ja baarid meeldisid mulle nii sisustuse, meeleolu kui ka hindade poolest (läheksin kindlasti tagasi).

Ka uuel päeval ootas meid ees seitse töötuba, millest kaks jäid ajanappuse tõttu ära. Laupäevased töötoad meeldisid mulle rohkem, kuna siis oli rohkem kaasa rääkimist – eelneval päeval oli rohkem kuulamist. Rääkisime muuhulgas AEGEE tulevikust, pidasime kaks debatti, rääkisime võrdsetest õigustest, kuidas AEGEE-d oma CV-s ära kasutada ja kuidas mõjutab populism elusid meie kodumaal. Jäin päevaga ülimalt rahule. Õhtul toimus ka European night, mis oli emotsioone täis. Sellel üritusel oli eriti teravalt tunda AEGEE vaimu ja see õhtu oli tohutult lõbus.

Uus hommik algas sisse magamisega. Kõigi, ka organiseerijate sisse magamisega. Hommikune töötuba algas kella 10 asemel kell 13. Töötoas tegime AEGEE-le SWOT analüüsi. Soovin, et oleksin sellele rohkem keskendunud, kuid olin lahkumisärevust täis, sest pidin peaaegu kohe pärast arutelu lõppu lennujaama poole teele asuma. Kahju oli lahkuda, sest sealsed inimesed ja Kiiev pugesid selle lühikese ajaga südamesse.

Üritusel oli osalejaid Venemaalt, Ukrainast, Poolast, Inglismaalt, Saksamaalt, Hispaaniast, Rumeeniast ja Eestist.