Kogemuslugu

Kümme augustipäeva Euroopa kõige tundmatumas riigis

Möödunud suve lõpus käisid AEGEE-Tartu liikmed Hanna Marrandi ja Ellen Leib Moldovas suveülikoolis. Miks suveülikoolis üldse osaleda ja milliseid meeldejäävaid kogemusi see pakub, kirjutab Hanna allolevas blogipostituses. Hannat küsitlesid Liisa Õunpuu ja Renata Kiilberg.

 

Mitmel AEGEE välisüritusel oled varem käinud? Miks otsustasid suveülikooli minna?

Olen käinud päris mitmel AEGEE välisüritusel (sain kokku lugedes 9-10, sõltub, kuidas välisüritust täpselt defineerida). Olen olnud liige 3,5 aastat ja selle aja jooksul külastanud tänu AEGEE-le Itaaliat, Türgit, Belgiat, Hollandit, Ungarit, Soomet, Lätit, Hispaaniat, Moldovat, Ukrainat, Saksamaad, Tšehhit ja Austriat ning mõnda neist riikidest ka mitu korda.

Moldovasse suveülikooli kandideerisin eelkõige sellepärast, et see tundus riik, millest keegi eriti midagi ei tea ja mu tutvusringkonnast polnud ka peaaegu keegi seal käinud. Suveülikoolis osalemine on turvaline viis uut sihtkohta näha, sest kohalikud hoolitsevad programmi eest, annavad näpunäiteid ja nii saab n-ö eksootilist riiki kogeda peaaegu kohalike silmade kaudu. Mind kõnetas ka kunstiteema, millele suveülikool keskenduma pidi, kuigi sellega me lõpuks eriti ei tegelenudki. Riiki nägime see-eest väga palju, sõitsime väikebussi ehk maršrutkaga peaaegu iga päev ringi ja jõudsime kohtadesse, kuhu lihtsalt turistina reisile minnes ilmselt ei satuks.

Ühe õhtu veetsime looduskaunis kohas jõe ääres telkides. Samal õhtul leidis aset ka European Night – tavaliselt iga AEGEE ürituse suurim pidu.

Kuidas selgitaksid suveülikooli 3 lausega inimesele, kes sellest veel palju ei tea?

Kõige lihtsamalt saab suveülikooli olemuse kokku võtta öeldes, et see on nagu suvelaager noortele täiskasvanutele. Ainult et korraldajad on ka meievanused noored ja tegevused on sageli mitmekesisemad (et mitte öelda ekstreemsemad). Suveülikooli minnes ole valmis unetuteks öödeks, lugematul hulgal kogemusteks ja üleüldiseks toimivaks kaoseks.

Milline on eredaim mälestus, mis sul esimesena suveülikoolist meenub? Miks just see?

Kümnepäevases kogemustevirvarris oli muidugi palju meeldejäävaid hetki. Üks suveülikooli erilisemaid mälestusi on kindlasti päev, mil meile korraldati traditsiooniline Moldova pulm. Sõitsime pealinnast umbes tunnise maršrutkasõidu kaugusele Lozova külla, kus meie kolmekümnepealist seltskonda võõrustas kohalik inglise keele õpetaja. Tema koduses väliköögis läks lahti tohutu pirukaküpsetamine. Saime kõik käed jahuseks ja üllatuslikult tulid lõpuks ahjust välja täiesti söödavad plăcinted! Seejärel võtsime enda seast loosiga pruutpaari, nende vanemad ja ristivanemad. Loosiga valitud inimesed said endale selga kohalikele kommetele vastavad pidurõivad. Tuppa oli kogu seltskonnale kaetud pikk laud. Kõik oleks olnud suurepärane, kui mõned tunnid enne Lozovasse jõudmist poleks meid viidud teeäärsesse Armeenia restorani lõunat sööma. Pulmapeo alguseks oli selge, et oleksime pidanud lõunased grillitud köögiviljad vahele jätma, kuna saime neist toidumürgituse. Seetõttu oligi nii, et kui osa seltskonnast tõstis laua ääres toosti või keerutas hiljem hoovis lõbusasti pulmatantse, jooksid teised tualeti vahet või istusid hapu näoga diivanil reas. Meeldejääv pulmapidu oli see igaljuhul, pooltele meist küll mitte väga lõbusatel põhjustel! Õnneks haigestusime suveülikooli paaril viimasel päeval, nii et midagi tegemata ega nägemata sellepärast eriti ei jäänud.

Meie jaoks korraldatud pulmapidu Lozova külakeses.

Kas ja kuidas suveülikoolis osalemine sind muutis? Või mida ägedat enda kohta õppisid?

Iga reis õpetab inimesele kõige rohkem tema enda kohta, aga ma ei oska öelda, kas suveülikool mind inimesena muutis. Pigem vormis mind veel rohkem iseendaks. Õppisin oma põhimõtetele kindlaks jääma ja materiaalselt vähesega toime tulema. Sain kinnitust, et olen vastupidav ning saan igas olukorras hakkama, kui vaja!

Kunstiteemalise suveülikooli tegelikult ainus kunstiline tegevus oli pikale valgele seinale Euroopa riikide sümbolite maalimine. Siin võite näha, mille me Eestit esindama valisime.

Millist nõu annaksid inimestele, kellel on tulevikus soov mõnes suveülikoolis kaasa lüüa?

Mõtle hoolega läbi, mida suveülikoolilt ootad: kas selleks on läbimõeldud programm ja kasulikud töötoad või tahad eelkõige teises riigis pidutseda ja uusi tutvuseid sõlmida. Mõnes riigis on rõhk esimesel (nt Saksamaa, Holland), teises riigis aga eelistatakse vabamat õhkkonda (tavaliselt Lõuna-Euroopas). Seega leiab suveülikoolide pikast nimekirjas midagi igale maitsele, tuleb lihtsalt teada, kuhu ja milleks sa minemas oled. Tee eeltööd: loe enne kandideerimist läbi suveülikooli kirjeldus ja vajadusel pea nõu mõne vanema AEGEE liikmega, kel on suveülikoolides käimise või nende korraldamise kogemust rohkem.

Kas on midagi, mida kahetsed?

Kahetsen, et mõnda eriti toredat suveülikoolis osalenud inimest tihedamini ei näe! Kahjuks on see AEGEE-elu paratamatus, et üritustel sõlmitud sõprussidemed on sageli pausil kuni järgmise välisürituseni, kus jälle kokku satutakse. Seda suurem on siis aga jällenägemisrõõm!

Stiilinäide kohalikust arhitektuurist.

Midagi, mida tahaksid lisada?

Kuigi Moldovat on nimetatud nii Euroopa kõige vähemkülastatud riigiks kui Euroopa kõige igavamaks riigiks, soovitan ma suveülikooli kogemuse põhjal eelarvamusi mitte tõena võtta ja koht ikka ise üle vaadata. See kehtib nii Moldovasse mineku kohta kui reisimise kohta üleüldiselt. Ja lisaks veel: inimesed kahetsevad enamasti neid asju, mida nad ei teinud, mitte neid, mida nad tegid. Kui on võimalus reisida, siis tuleb seda ära kasutada! AEGEE liikmetel neid võimalusi jagub.

Karini kogemus AEGEEs: pooleteise aastaga introverdist ekstraverdiks

AEGEE-Tartlaste kogemustepagas sisaldab endas põnevaid lugusid välisüritustest, sõprade leidmisest, Tartus muutuse loomisest ja paljust muust. Võtame blogis ette teekonna koos kogenud liikmetega, et need lood talletada. Esimesena paneb oma mõtted AEGEEst kirja meie sekretär ja õige pea Europe on Tracki meeskonnaga ringreisile suunduv Karin Kanamäe.

Tere! Minu nimi on Karin, olen 20-aastane, tulen Tartust, õpin inglise keelt ja rahvusvahelisi suhteid. Huvitavaid fakte enda kohta? Hmm… Minu hingeloom on karupoeg Puhh ja elasin ühikas, mida rahvasuus kutsutakse Mordoriks. Umbes nii läheb enda tutvustamine üritustel või enne üritusi Facebooki gruppides. Kusjuures, Mordori fakt on välismaalaste seas väga kirgiküttev, kuigi mind ennast jätavad J. R. R.Tolkieni jutustused kahjuks üsna külmaks.

Kui ma umbes poolteist aastat tagasi Tartusse kolisin, et targaks saada, siis oli mul kohe kindel siht silme ees – soovin liituda mõne rahvusvahelise organisatsiooniga. Mul ei olnud täpset eesmärki, mida AEGEEst saada tahan, kuid olles olnud liige kogu oma Tartus elamise aja (miinus paar nädalat), võin öelda, et olen siit saanud rohkem, kui ma kunagi ennustada oskasin.

Reisipisik AEGEEst

Reisimise aspekt tõmbas mind liitumisel vist kõige enam ning seda võimalust olen ma oma lühikese liikmelisuse aja jooksul ohtralt kasutanud – olen kahel korral jõudnud Saksamaale ja Belgiasse, korra Hollandisse ja Türki. Seiklustel ei näi lõppu tulevat. Kohe-kohe suundume ühisele reisile Maltale 8-liikmelise seltskonnaga Tartust ja pea 15-liikmelisega Eindhovenist. Pärast seda jätkan Europe on Track 6 projekti raames pooleteise kuu pikkust rännakut Istanbulis, Itaalias, Saksamaal, Prantsusmaal, Hollandis ning kõige lõpuks jõuame Brüsselisse välja. Reisipisik on minus nüüdseks niivõrd juurdunud, et seda välja ravida on ilmselt võimatu. AEGEEga reisimise puhul meeldibki mulle kõige rohkem see, et mitte kunagi ei ole tegu pelgalt tavalise turismireisi ja tuntumate maamärkide pildistamisega. Uued tutvused ja kultuuridevahelise kommunikatsiooni teadmiste praktiseerimine lihtsamates ja keerulisemates olukordades on garanteeritud!

Oma esimesel üritusel käisin Saksamaal Passaus ning tegemist oli Network Meetinguga, mille eesmärk on jagada omavahel muresid ja nippe oma antenna paremaks toimimiseks. Ma polnud kunagi varem ühelgi taolisel üritusel osalenud ning tundsin end imelikult – kuidas on võimalik, et inimesed nii lihtsalt omavahel suhtlevad? Olin kogu sellest üsna kangestunud, sest see ei olnud mulle sugugi tavapärane. Võib öelda, et järgmine üritus Amsterdamis oli elumuutev – ma otsustasin end nii-öelda vabaks lasta ning esimest korda elus tantsisin mitu tundi järjest tilkagi alkoholi joomata. Mõni kuu enne seda ei oleks selline asi mulle pähegi tulnud.

AEGEE üritused on enamasti koolituslikku laadi, kuid tänu kaasavatele meetoditele ei seisne ükski workshop kellegi tähtsa jutu kuulamises ja samal ajal omi mõtteid mõeldes, vaid alati tuleb ise kaasa mõelda või nullist ideid välja töötada, nii et aeg lausa lendab! Leuvenis olles sain ühe osalejaga isegi nii headeks tuttavateks, et ta tuli mulle suvel pea nädalaks Eestisse külla – väga huvitav oli omavahel võrrelda, kuidas kulgeb argipäev siin ning kuidas Hollandis.

Töökogemus ja oskused kogu eluks

Kuna tahtsin AEGEEst ka midagi muud peale reisimisvõimaluse saada, siis otsustasin end kohe aktiivselt proovile panema hakata. Tegelikult ju olid ka neil välisüritustel käimised üks suur proovikivi, sest olin pea kogu varasema elu veetnud ühes kindlas seltskonnas. Äkitselt sukeldusin tundmatus kohas pea ees vette ning tuli kuidagi hakkama saada, et ma kogu üritust üksinda nurgas olles ei veedaks. Lisaks kõigele sellele olen saanud üsna hea ettekujutuse, mida tähendab ühe ürituse korraldamine alates väikesest aruteluõhtust kuni 4-päevase konverentsi ja kahenädalase suveülikoolini välja. Ega see ei ole alati meelakkumine olnud, aga tagantjärele vaadates ei kahetse ma midagi, sest olen õppinud enda kohta, milliseid ülesandeid ma kannatan rohkem ja milliseid vähem.

Eelmisel kevadel avanes võimalus kandideerida AEGEE-Euroopa iga-aastase ajakirja Key to Europe tiimi ning ma ei suutnud sellele vastu panna, et panna oma erialased teadmised toimetajana proovile. Olen tänulik, et seda tegin, sest selgus, et see on üks neist asjadest, mida ma oma eluga teha ei soovi. Suvel astusin European Citizenship Working Groupi liikmeks, kus me tegeleme eurooplaste mitmekesisuse promomisega ja Euroopa kodanikuks olemise nii tunnetusliku kui ka füüsilise osaga.

Elumuutev kogemus

Oma AEGEE teekonda jätkates kandideerisin osalema Europe on Track 6 projekti meeskonda ning mind valiti üle neljasaja kandidaadi hulgast üheks kuuest saadikuks. Minu roll meeskonnas on fotograaf ja järgmisel nädalal alustan oma teekonda pildistades üles kohalikke aktsioone, töötube ja kõike muud ning andes noortele mitteformaalse hariduse meetodeid kasutades edasi teadmisi praegusest ja potentsiaalsetest tuleviku olukordadest Euroopas. Olen põnevil, rõõmus, hirmul, ootusärev – kõike korraga. Loodan, et tuleb tore ja võimas kogemus nii mulle, kaasrändajatele kui ka kõigile kuulajatele ja jälgijatele. See on kõik, millele ma praegu oma AEGEE elus keskendun ning eks pärast tagasitulekut paistab, mis ja kuhu edasi, võimalusi on ju lõputult!

Introverdist sai ekstravert, hinnetele keskendujast akadeemilisel puhkusel viibija, tantsupõrandal kivistunult seisjast keegi, kes võib hea tuju korral ka ilma vägijookideta mitu tundi järjest jalga keerutada ning üksikust uus-tartlasest inimene, kes sügavalt hindab väheseid üksiolemise hetki pideva ringi sahmimise keskel. Kõigil kindlasti nii drastilisi muutusi ei toimu ja ei peagi toimuma, aga usun, et AEGEE-l on midagi pakkuda väga paljudele erinevate huvide ja eesmärkidega inimestele.

Agoralt tagasi, agaralt edasi

AEGEE üldkoosolekust Istanbulis on möödunud mõni nädal, ent muljed organisatsiooni suurimalt ürituselt on veel värsked. Meie liige Hanna Marrandi annab oma Türgi-kogemusest põgusa, ent põneva ülevaate.

Kas tahaksid pidutseda laeval keset Bosporuse väina, jõuda ühe päeva jooksul nii Aasiasse kui Euroopasse ja magada mitu ööd maa-aluses betoonist autoparklas? Pigem mitte? Või siiski? Olgu kuidas on, Istanbulis 2.-7. oktoobril toimunud Agoral oli see kõik igatahes võimalik.

Selgituseks neile, kes AEGEE mitmekesise terminoloogiaga tuttavad ei ole Agora nime kannab üldkoosolek, mida peetakse kaks korda aastas ja kuhu tuleb üle Euroopa kokku 600-800 AEGEE liiget, et võtta koos vastu organisatsiooni puudutavaid otsuseid, viibida heas seltskonnas ja tunda rõõmu eurooplaseks olemisest. 2018. aasta sügisene Agora toimus Istanbulis, Türgis ning kandis alapealkirjaKaks kontinenti, üks Agora.”

Mida me seal üldse tegime?

AEGEE-Tartu saatis üldkoosolekule kokku kuus osalejat, kellest kolm (Mari, Karin ja Sonja) olid delegaadid. Seega oli neil kolmel ka suurem vastutus, tuli osaleda pritanniumites ning hääletada istungitel. Minul ja teistel külastajatel oli vaba aega veidi rohkem. Seda võis kasutada 20 miljoni elanikuga metropoliga tutvumiseks (eeldusel, et viitsisid iga päev poolteist tundi metrooga kesklinna sõita) või töötubades osalemiseks. Muidugi oli ka külastajaid, kes kogu ametlikul osal kohal olid. Töötubades sai arendada erinevaid sotsiaalseid oskusi, näiteks võis saada rohkem teada emotsionaalsest intelligentsusest, debateerida, õppida kriise lahendama või olema parem juht. Igal õhtul toimusid temaatilised peod, mis olid mõeldud kõigile osalejatele ning mis garanteerisid lõbusa tuju ja kroonilise magamatuse. Hommikul kell seitse pandi parklas äratusmuusika mängima nii kõvasti kui vähegi võimalik ja nii said ülesse ka need, kes alles paar tundi tagasi uinunud olid.

Kestliku arengu eesmärgid

Üks Agora päev oli pühendatud kestliku arengu eesmärkidele. Hommikul kandsid inspireerivad inimesed ette TED-konverentsi stiilis lühikesi kõnesid. Kõnepidajate seas oli näiteks ka AEGEE-Tartu auliige ja koolitaja Kadri Kalle, kes rääkis maailmakoristuspäevast World Cleanup Day”. Tundus, et prügikoristuspäev läks aegeelastele korda, sest Kadri Kalle pälvis üllatavalt entusiastliku aplausi. Samal pärastlõunal jagati osalejad gruppidesse ja viidi erinevate Istanbuli vaatamisväärsuste juurde. Algselt pidid ka tuurid olema kuidagi kestliku arenguga seotud, aga lõpuks juhtus nii, et kesklinna jõudes olid kõigil kõhud tühjad ja läksime hoopis kebabi sööma ja airani jooma. Kohalikke hõrgutisi tarbides kulus aeg ruttu ja nii ei jäänudki ekskursiooniks eriti aega, jooksime kähku Galata torni juurest läbi ja pikka juttu keegi ei rääkinud.

Istanbul on linn kahe maailma vahel ja kultuurilist mitmekesisust oli ka linnapildis tunda. Ühest küljest oli pea igas kvartalis oma mošee ning kindlatel kellaaegadel kõlas üle kogu linna palvekutsung, teisalt oli kogu õhkkond tervikuna pigem kosmopoliitne. Heledapäised naisterahvad said linnas liikudes küll ehk soovitust rohkem uudishimulikke pilke, aga tõsistest probleemidest kuulda ei olnud.

Uued ja vanad tutvused

Agoral võetakse AEGEE täieõiguslikeks antennadeks vastu ka seniseid kontaktantennasid ning esimest korda pika aja jooksul AEGEE võrgustik kasvas, mitte ei kahanenud. Näiteks astusid sammu AEGEE antenna-redelil edasi Kopenhaagen ja Angers, Antalya staatus muutus aga kontaktantennast täisantennaks. Alati on ju tore, kui tekib juurde potentsiaalseid uusi tuttavaid. Saime Agoral suhteid luua ja soojendada ka Tartu kaksikantenna Eindhoveni liikmetega. Suhtlesime muidugi ka tallinlastega, näiteks pakkusime Euroopa õhtul koos Eesti laua taga soovijatele Vana Tallinna ja kartulivahvleid ning seitsmekohalise taksoga sõites juhtus isegi nii, et enamik reisijatest olid eestlased tekkis väike Eesti maffia, mida AEGEE välisüritustel just tihti ei juhtu.

Mis jääb meelde

Usun, et paljude osalejate jaoks oli üks Agora kõrghetki viimasel õhtul toimunud paadipidu. Sõitsime renditud linnaliinibussidega kai äärde (itaallased laulsid/röökisid kogu bussisõiduks kulunud kolmveerandtunni), möödusime kalameestest ning sisenesime lõbusõidulaeva, mis oli selleks õhtuks meie päralt. Tantsisime tuledesäras laeval keset lahte kahe kontinendi vahel kuni kella kolmeni öösel. Ülemiselt tekilt kallati alumisele otse soovijate suhu kihisevat. Lõpuks naksus kogu põrand mitmesaja inimese higist või maha tilgutatud alkoholist. Muidugi sõitis meie järel politseipaat, nii igaks juhuks. Kui tagasi kaldale jõudsime, polnud kalamehed oma kohalt liikunudki. Magama saime vastu hommikut.

Tänuväärt algatusena paluti Agoral osalejatel kaasa võtta oma tass, et vähendada ühekordsete topside kasutamist. Enamik osalejaid oli seda ka teinud, kuid samas sai kohapeal ikkagi ka plastiktopse osta ning samuti jagati igaks lõuna- ja õhtusöögiks vahtplastist toidualused. Vähemalt oli mõte hea ning suund on kätte näidatud, loodetavasti järgmisel Agoral suudab AEGEE oma ökoloogilist jalajälge veelgi vähendada. Hoiame pöialt!

Igatahes on rõõm näha, et niivõrd suur organisatsioon nagu AEGEE peab keskkonnahoidu ja jätkusuutlikku arengut tähtsaks ning nende teemade üle arutleti ka Agoral. Tulevik tundub ilus!

SUPS Budapest!

AEGEE-Tartu liige Susanna Soomets osales 1. – 4. veebruaril 2018 SUPS-il Budapestis. Susanna kogemuste kohta küsis Karin Kanamäe

Sel kevadel toimus Summer University Project School (SUPS) ka mujal Euroopas, miks just Budapesti valisid?

Valisin SUPS-i just Budapestis, kuna ei olnud varasemalt Ungarisse sattunud (Itaalias ja Hollandis olen aga juba käinud) ning olin palju head kuulnud Budapestist. Budapest selles osas mulle pettust ei valmistanud – kohutavalt mitmekülgne linn täis armsaid baare ja häid inimesi!

Tavaliselt on inimesed Budapestist väga vaimustuses, kas ka sul tekkis tunne, et sooviksid sinna tagasi minna?

Kui võimalus tekib, külastaksin Budapesti meeleldi veelgi.

Kuidas oli üleüldine reisikogemus ja üritus – naljakad juhtumised, inimesed, emotsioonid?

Üldiselt läks kõik ladusalt, välja arvatud paar juhtumit. Alustuseks astusin ma lennujaama bussilt liiga hilja maha, aga paar ungarlast selgitasid mulle lühidalt ja konkreetselt, kuhu suunda ma sammuma pean ja nii ma tegingi. Teine tragikomöödilisem seik leidis aset samal päeval: nimelt oli mul aega enne ürituse algust linnas uudistada, seega võtsin ette Gellérti mäe otsa turnimise, kust ma peaaegu kaks korda oleks alla sadanud (üks kord, sest linna silmitseda on põnevam kui treppe enda nina ees, ja teine kord, sest tuli tahtmine linnast pilte teha platvormi serva pealt). Üritus ise algas meil kahe töötoaga õhtupoolikul, millele järgnes tutvumine kohaliku baari õdusal keldrikorrusel, mille käigus mängiti mitmeid mänge. Näiteks pidime hooplema enda unikaalsete saavutustega, kusjuures kui keegi teine oli sama teinud, pidi välja mõtlema uue saavutuse. Tuli ka välja, et üks Peterburi neiu, kes jõle nunnult hõiskas, et tema unikaalne saavutus on see, et ta käis eelmine aasta 12 korda Tallinnas, arvas, et tartlased ei sattugi Tallinnasse rohkem kui kord aastas.
Järgnevad kaks päeva olid väga töötubade rohked ja asjalikud, ent õhtul sai end välja puhata tantsides ja eri lokaalides seigeldes.

Kas SUPSilt saadud teadmised on rakendatavad ka Eestis ja kas pead mõistlikuks taolisi üleeuroopalisi koolitusi? Mõni aspekt, nagu näiteks raha taotlemine, on üsna riigispetsiifiline.

Arvan, et programm oli hästi tasakaalustatud: sai nii üldiseid projektikirjutamise teadmisi kui ka suveülikooli spetsiifilist informatsiooni. Kui millegi kallal üldse nuriseda, on see toit: meil näiteks oli osalejate seas üks vegan ja kaks vegetariaani, kelle toit kolmel toidukorral oli ainult kartulid. Aga muidu arvan, et taolised üle-euroopalised koolitused on kasulikud, kindlustamaks suveülikoolide ühtsemat visiooni ja nägu. Muidugi on igal riigil ja antennal oma iseärasused, ent sellegipoolest aitavad teiste suveülikoolide korraldajate mõtted ja ideed laiendada enda mõttemaailma sellest, miks ja kuidas võiks suveülikooli projekti käsitleda.

Kas oled saadud teadmisi ka juba oma suveülikooli korraldamisel rakendada saanud ja kas motivatsioon oli pärast üritust laes?

SUPS-il käimine aitas mul selgemalt mõista suveülikoolide olemust ja saada ka ise rohkem suveülikooli korraldamise lainele. Üritus andis motivatsiooni ka omalt poolt meie enda suvekooli panustada.

Kas ja miks soovitaksid ka teistel AEGEE rahvusvahelistel üritustel osaleda?

Kindlasti soovitaksin kõigil AEGEE rahvusvahelistel üritustel osaleda, kuna nii saab kõige paremini aru, mis on AEGEE ja mis on AEGEE spirit:)

 

SUPS Amsterdam!

Tekst: Karin Kanamäe

16. – 19. veebruaril 2018 toimus Amsterdamis SUPS ehk Summer University Project School. Mida see siis ikkagi tähendab? SUPS on paaripäevane koolitus, kus kogenumad AEGEE liikmed jagavad näpunäiteid ja salanippe suveülikooli korraldamiseks. Lisaks on õhtuti ka sotsiaalprogramm, kus saab teiste osalejatega lähemalt tutvuda ja lihtsalt lõbusalt aega veeta.

Kandideerisin SUPSile läbi vormi, mis hõlmas enda all nii Amsterdami, Budapesti kui ka Cagliari korraldatud koolitusi, ning mind valiti välja just Amsterdami omale. Selle üle on mul väga hea meel, sest Hollandil on juba varasemast ajast eriline koht minu südames. Algul oli veidi kahju, sest oleksin tahtnud minna linna, kus pole varem käinud, aga lõppkokkuvõttes sobis väljavalitud linn mulle kui rusikas silmaauku.

Korraldusliku poole pealt oli kõik hästi lahendatud – infovoldik saadeti meilile varakult, toit oli i-me-li-ne, saime transpordikaardid linnas liiklemiseks, probleemide korral tegeleti nendega rahulikult. Olin enne kuulnud jutte, et toit ei pruugi Hollandi üritustele minnes kuigi hea olla, aga minul oli kogemus vastupidine. Ainult esimesel õhtul pakuti hollandipärast toitu, mis ei olnud ehk kõige parem seal pakutavatest söökidest, aga siiski maitsev – selleks oli sardell ja piprane kartulipuder porganilaastudega. Portsjonid olid lausa nii suured, et ma palusin iga kord endale vaid pool sellest panna. Kuna ööbimiskoha (skautide maja Phoenix) ja koolituskoha vahel oli mitu kilomeetrit, siis sõitsime üldjuhul trammide ja metroodega, et sinna jõuda, ning selleks anti meile 48h transpordikaart, mis kulus igati marjaks ära, sest ühistransport on Amsterdamis väga kallis. Ööbimiskohas magasime kõik võimla põrandal koos ning õnneks sain korraldajate poolt madratsi ja teki, sest lendasin käsipagasiga ning ei olnud endal võimalik neid kaasa tuua. Scouting Phoenixis olles tuli ette ka väikseid viperusi, kuid korraldajad suutsid teated osalejatele rahulikult edasi anda ning olukorrad laabusid positiivselt. Esimesel õhtul selgus, et ei osata kütet sisse panna ning suurem osa osalejatest ei võtnud õhtu jooksul kordagi jopet seljast ära. Mina olen nii külmavares, et minul püsis mantel ka järgmistel päevadel seljas, kuigi küte saadi tööle. Viimasel hommikul selgus, et Amsterdamis on elektrikatkestus ning sõime romantilist hommikusööki küünlavalgel, õnneks hommikusöögi valmistamisele ei tekitanud elektrikatkestus probleeme, sest võileivamaterjal oli juba olemas ning saiad saadi kohalikust pagarikojast.

Koolitus ise toimus kahel esimesel päeval Vrije Ülikooli hoones de Verrekijker. See koht oli väga lahe, veidi hipsterlik ning täis erinevaid seinakritseldusi, tasuta riideid ja  vanaaegseid tehnikavidinaid. Esimese päeva veetsime seal ning meile räägiti, mis on SU (Summer University ehk suveülikool), kuidas anda teistele konstruktiivset ja kasulikku tagasisidet ning mida teha korraldajana seksuaalse ahistamise korral. Päeva lõpus saabusime ööbimiskohta, kus toimus igaõhtune reflection group, mille käigus rääkisime oma ootustest ja emotsioonidest seoses SUPSiga. Lisaks mängisime veel mänge üksteise tundma õppimiseks ning tutvusime veidi lähemalt praeguste populaarsete hollandi laulude (soovitan!! Drank en Drugs ja Het is een Nacht) ja suupistetega.

Teine ja kolmas päev olid väga intensiivsed – pea 12h koolituslikku osa mõlemas päevas. Teisel päeval olime veidi aega de Verrekijkeris, kus räägiti koolituste sisust ja selle edasiandmisest ning oma tiimiga toimetulekust. Seejärel läksime tagsi Scouting Phoenixisse, kus saime infot fundraisingust, eelarvest, incoming responsible inimese ülesannetest, osalejatega toimetulekust ja suhtlusest.  Õhtul läksime väiksele Punaste Laternate Rajooni tuurile ning pärast seda baari/klubisse, kus kõik ennast pärast pikka päeva vabaks lasid ja neli tundi järjest tantsisid. Järgmisel päeval olid põlved sellest päris valusad. Kolmas päev algas logode tutvustamisega ja oma SU reklaamimise, logistika ja riskihinnangu töötubadega. Pärast seda algas kõige tähtsam osa – meid jagati gruppidesse ning pidime mõtlema välja suveülikooli, mille koht ja koha kirjeldus oli antud. Treenerid kehastasid mitut inimest korraga ning neile pidime saatma SUCTi materjali, fundraisingu kirju jne. Ma olin grupis, kes pidi ainukesena Summer Course+ tegema, kus peab olema vähemalt 20h koolitusi nädalas, ning seetõttu ei sujunud meie korraldus nii kiiresti kui teistel, kuid kohtunikele jätsime siiski väga hea mulje ning kogu protsess oli äärmiselt lõbus.

Viimasel päeval oli siis eelmainitud elektrikatkestus, mille tõttu ka kogu programm edasi nihkus. Mõnda aega rääkisime kõik koos treeneritega ja sai küsida küsimusi, millele keegi veel vastust tahtis saada. Pärast seda pidime jalgratastega sõitma minema, kuid programmist maha jäämise tõttu polnud selleks enam aega, sest rattarent pandi juba kell 6 kinni. Selle asemel läksime lihtsalt kesklinna jalutama ja suveniiripoodidesse. Lisaks avastasin, et Amsterdamis on võimalik täitsa normaalse hinna eest ka kõht täis saada – mine lihtsalt Leidsepleinile!

Kokkuvõttes jäi üritusest väga tore mälestus. Mulle väga meeldis, et iga koolituslik osa oli läbi põimitud mängudega või aktiivselt ise kaasa mõtlemisega, mis aitas ka materjali palju paremini meelde jätta ning ei lasknud pärast äärmiselt lühikesi öid päris magama jääda. Samuti olid korraldajad valinud osalejateks  mitmekülgse seltskonna, mis andis palju jutuainet ning toredaid mälestusi ja uusi tuttavaid nii Venemaalt, Türgist, Ida-, Lõuna- kui ka Lääne-Euroopast.

Brexit – What next?

Tekst: Karin Kanamäe

Detsembri alguses käis meie liige Sonja Suuder A-Manchesteri, A-Londoni ja A-Sheffieldi ühiselt korraldatud konverentsil nimega “Brexit – What next?”. Sellega seoses tegime temaga ka intervjuu.

Kas see oli su esimene kogemus üksi välismaale reisida, kuidas oli?

Ausalt öeldes ei olnud selle peale nii mõelnud, aga oli jah. Eks sellel on oma plussid ja miinused. Hea on näiteks see, et ei pea arvestama kellegi teisega ja ei tule seda vaidlust, kuhu sööma minna ja saad ainult enda peale mõelda. Negatiivsest küljest võiks öelda, et muidu on alati ikka keegi, kes teab, kuhu minna ja mida teha. Seekord pidin ise kõik enne välja otsima.

Kuidas oled rahul ürituse korraldusliku poolega (vaba aeg, ettekannete sisu)?

Kuna see oli mu esimene rahvusvaheline AEGEE üritus, siis ei ole mul seda millegagi võrrelda. Ma olin kuulnud hirmujutte sellistel üritustel pakutava toidu ja magamisvõimaluste kohta, aga meie saime küll väga korraliku home-made briti toitu ja suure aja üritusest isegi voodites magada. Vaba aega ei olnud peaaegu üldse, aga kõik päevad olid täidetud väga huvitavate tegevustega ja igav ei olnud küll kordagi.

Kui palju sa varem Brexitist teadsid?

Eks ma nii palju teadsin, kui palju sellest Eestis räägitud on. Kuna Eestit see otseselt ei mõjuta, siis ei ole see siin nii aktuaalne ja kriitiline päevaküsimus olnud. Siinkohal võiks muidugi ka seda küsida, kui palju Suurbritannia ise Brexitist teab.

Mida toob Brexit kaasa Euroopale ja mida Suurbritanniale?

Aus vastus on see, et ei tea. Kõik oleneb sellest, millisele kokkuleppele Suurbritannia ja Euroopa jõuavad. Minu arvates oleks neile endale kõige parem jääda ühtsele turule ja teha n.ö soft borders, et ei peaks kohutavalt palju uusi ja mahukaid lepinguid ülejäänud Euroopaga tegema, mis võib aastaid aega võtta. Brexitist võivad võita aga teised suuremad Euroopa riigid, sest tänu sellele kolivad mõned rikkad rahvusvahelised firmad Suurbritanniast välja.

Kui palju tekitab see Euroopa elanikes ebakindlust?

Kõige ebakindlamad on muidugi noored, kes õpivad Suurbritannias või plaanivad seda teha. See teeb olukorra palju raskemaks ja ka Erasmuse toetus on suure küsimärgi all. Ka paljud kohalikud firmad kaotavad EL-i toetuse, millele referendumile vastates ei mõeldud. Pigem võeti Brexitit kui patriootlikku liigutust, mille tegelikele tagajärgedele ei osutatud väga tähelepanu.

NWM Passau – Into the Wild!

Tekst: Karin Kanamäe

30.11 – 03.12 toimus Saksamaal Passaus Network Meeting „Into the Wild“, mille teemaks oli jätkusuutlikkus. See oli minu esimene rahvusvaheline üritus AEGEEs ning kindlasti ei jää see ka viimaseks. Samuti reisisin esimest korda täiesti üksi, mis oli väga arendav ja huvitav uus kogemus.

Sinna jõudmiseks tuli mul sõita kaks lennuotsa, üks kord bussiga ning üks kord rongiga. Kuna mul ei olnud võimalik Tartust bussiga otse õigeks ajaks lennuki peale minna, sest lennuk väljus juba 5.50 hommikul, siis sõitsin eelmisel õhtul lennujaama, et veeta öö seal. Juba see oli omaette huvitav kogemus, sest sinna jõudes vaatasid turvatöötajad mind väga üllatunud näoga ja pidid lausa helistama kellelegi, et küsida, kas ma tohin üldse turvatsooni sisse minna nii vara. Õnneks anti mulle nõusoleks siseneda ning sain veeta öö inimtühjas lennujaamas telekat vaadates, sokkides ringi jalutades ning oma katkendilkku und magada püüdes. Pärast teist lennureisi, bussi- ning rongisõitu jõudsin lõpuks armsasse ülikoolilinna Passausse, veetsin natuke aega poodides käies ning arvestatava aja võttis ka kõikide arvukate Passau Ülikooli hoonete seast ja seest AEGEE-Passau kontori otsimine, kus varasemaid saabujaid oodati.

Esimesel päeval korraldati meile paaritunnine linnatuur, kus näidati jõgede Inn ja Doonau ühinemiskohta (üks neist on sinine ja teine roheline), vanalinna, jõuluturgu ja selle ees asetsevat ilusat katedraali. Kahjuks sai mu telefon poole linnatuuri ajal tühjaks ning ma ei saanud ilusamatest kohtadest pilte teha. Samal päeval toimus ka debatt teemal „Sustainability should be an individual responsibility rather than a collective one” ning võitjateks oli AEGEE-Delfti ja AEGEE-Groningeni tiim, kes väitsid väitele vastu, ehk siis nende arvates on jätkusuutlikkuse vastutus kollektiivne, mitte individuaalne. Kella 11 ajal viidi meid maamajja Passau lähedal, mis oli väga sobiv selliste ürituste korraldamiseks. Nende valmistatud toit oli ka väga hea, ainukeseks miinuseks võib välja tuua selle, et maja oli äärmiselt külm. Õnneks ei paistnud, et keegi selle tõttu haigestunud oleks.

Teisel päeval oli programmis SWOT analüüs, jätkusuutlikkuse programmi esimene osa, AEGEE järgmine “võitlus” ning päeva lõpetas hipiteemaline pidu. SWOT oli väga mänguliselt üles ehitatud – pidime mõtlema omale karakteri nime, kuningriigi (enda AEGEE-local), oma kuningriigi suurima tugevuse ja nõrkuse. Seejärel arutasime teineteise probleeme ja tugevusi ning lõpuks võitlesime Comité Directeur’i (AEGEE-Euroopa juhatuse) liikme Marco vastu, kes meid analüüsi käigus suunas. Jätkusuutlikkuse esimese osa juures arutasime taaskord, kas see on indiviidi, riigi või ettevõtete vastutusala. Workshop “järgmisest AEGEE võtlusest” nägi ette ideede väljatöötamist, mis võiks olla AEGEE järgmine suund või eesmärk, mille nimel võidelda ja mida saavutada. Marco esitas ka meie võiduidee Comité Directeur’ile. Päeva lõpetanud hipiteemalisel peol tekitas peomeeleolu Just Dance 2015 mäng, mis kõigile peale läks.

Kolmandal päeval rääkisime aktiivsest liikmeskonnast ning Euroopa tasandi töögruppidest. Samuti pidime gruppides välja mõtlema ühe töögrupi tegevusalaga seotud ürituse või aktsiooni, mille võidutöö esitati taaskord CD-le. Õhtu lõpetas traditsiooniline European Night, mille alguses saadeti meie endine NetCommie Mareike soojade soovidega oma teenitud puhkusele. Kuigi kumbki seda teha ei tahtnud, siis Eurotripi läbisid Mareike ja AEGEE-Passau president Roman (Eurotrip on European Nightidel toimuv õhtu osa, kus keegi ei tohi enne teiste riikide esindajate poolt välja pandud tooteid tarbida, kui keegi korraldajatest on kõikide riikide jooke ja sööke maitsnud. Õnneks on see traditsioon vaikselt unustusehõlma vajumas, sest erinevate alkoholide tarbimine segamini ei pruugi just hästi lõppeda).

Neljandal päeval pidin ma juba enne lõpusessioone rongile minema, et lennujaama jõuda ja tagasi kodu poole reisida. Tuli välja, et AEGEE-Delfti liikmel Jayme’l õnnestus isegi lipu varastamise traditsiooni edukalt jätkata – ta sai Passau maskoti, hirve, enda kätte ja viis selle Hollandisse.

Kuigi mul kooli tõttu ei olnud väga kaua aega pidudel olla, siis jäin ma üritusega siiski väga rahule. Ma usun, et see arendas mind inimesena üsna palju ja päris vinge tunne oli oma mugavustsoonist mitmel korral välja astuda. Jään kindlasti ootama oma uute tuttavatega kohtumist ka teistel üritustel Euroopas ning soovitan kõigil ühel ürituselgi ära käia!

 

NWM Kiev – I believe in U!

Tekst: Greta Puija

Network Meeting “I believe in U”, mis leidis aset 9.-12. novembril Kiievis, oli minu esimene Euroopa reis AEGEE kaudu. Valisin Kiievi, kuna see oli minu mugavustsoonist väljas ja tahtsin näha Euroopa idapoolsemat elu. Valik osutus läbini õigeks – Kiiev on väga ilus linn, inimesed on abivalmid ja sõbralikud, vahest küll veidi pealetükkivad, kuid sellega harjusin kiiresti ära.

Esimese päeva ajakava nägi ette osalejate registreerimist, linnatuuri, ice-breaking mänge, ürituse avamist ja õhtust nerd party‘t. Linnatuur oli pikk, kuid jalavaeva väärt, arhitektuur oli imetlemist väärt ja paar mängu, mida linna peal mängisime, olid samuti lõbusad. Soovin vaid, et ilm oleks ilusam olnud – terve päev oli suhteliselt udune. Linnatuuri jooksul saime kõik omavahel tutvuda. Lõpuks jõudsime välja AEGEE-Kievi kontorisse, kus rääkisime ootustest sellele üritusele ja toimus avamine, peale mida sööma kiirustasime (Ukraina söök oli samuti väga hea, ei pidanud kordagi pettuma ja sõin alati taldriku tühjaks). Õhtuse nerd party veetsime mingis baaris, kus oli lõbus, kuid olin üks esimesi, kes jalga lasi, kuna olin rampväsinud.

Järgmised kaks päeva nägid ette tihedat graafikut täis erinevaid workshop‘e ja koolitusi. Alguses tundus mulle, et jääme rängalt ajakavast maha, aga sellega oli ilmselt ka arvestatud ja me jõudsime enamike töötubadega siiski kenasti valmis. Teise päeva töötubadest olid meeldejäävaimad näiteks “How to sell AEGEE”, “How to deliver a training” ja “SU session”. Muuhulgas toimusid ka workshop’id nimega “Advocacy and me: what is in common”, “Visual identity of AEGEE”, “Future cooperation” ja “Branded activities: together is better”. Kokku toimus seitse töötuba, lõpuks olin uue info voolust omadega suhteliselt läbi, kuid õhtul ootas ees veel pub crawl, mis oli lõbusam kui ootasin – Ukraina pubid ja baarid meeldisid mulle nii sisustuse, meeleolu kui ka hindade poolest (läheksin kindlasti tagasi).

Ka uuel päeval ootas meid ees seitse töötuba, millest kaks jäid ajanappuse tõttu ära. Laupäevased töötoad meeldisid mulle rohkem, kuna siis oli rohkem kaasa rääkimist – eelneval päeval oli rohkem kuulamist. Rääkisime muuhulgas AEGEE tulevikust, pidasime kaks debatti, rääkisime võrdsetest õigustest, kuidas AEGEE-d oma CV-s ära kasutada ja kuidas mõjutab populism elusid meie kodumaal. Jäin päevaga ülimalt rahule. Õhtul toimus ka European night, mis oli emotsioone täis. Sellel üritusel oli eriti teravalt tunda AEGEE vaimu ja see õhtu oli tohutult lõbus.

Uus hommik algas sisse magamisega. Kõigi, ka organiseerijate sisse magamisega. Hommikune töötuba algas kella 10 asemel kell 13. Töötoas tegime AEGEE-le SWOT analüüsi. Soovin, et oleksin sellele rohkem keskendunud, kuid olin lahkumisärevust täis, sest pidin peaaegu kohe pärast arutelu lõppu lennujaama poole teele asuma. Kahju oli lahkuda, sest sealsed inimesed ja Kiiev pugesid selle lühikese ajaga südamesse.

Üritusel oli osalejaid Venemaalt, Ukrainast, Poolast, Inglismaalt, Saksamaalt, Hispaaniast, Rumeeniast ja Eestist.

Meie enda Local Training Course

3

Laupäev

Jõudsin LTC algusele natuke hiljem. Teised olid juba end sisse elanud ning mina kui uus liige tundsin alguses end pisut kohmetult. Sellel hetkel kui ma koolitusele saabusin oli liikmete ülesandeks AEGEE ajatelje kronoloogilisse järjestusse paigutamine. Kõik tundus ülimalt segane. Poleks arvanudki, et AEGEE on olnud nii paljude tudengiürituste algataja.
Peale AEGEE ajalooga tutvumist vaatasime AEGEE ametlikku skeemi. Okei, see oli kõige segasem ning raskesti mõistetavam osa terve koolituse jooksul. Tegime gruppides AEGEE struktuuri ning lõpuks sain enam-vähem aru kuidas AEGEE toimib. Peale keeruliste süsteemidega tutvumist olid kõigi energiavarud juba nullis ning seejärel suundusime lõunale Pahadesse Poistesse.

4

Pärast lõunat jätkus koolitus pisut rahulikumas meeleolus. Nimelt arutlesime AEGEE temaatika ning väärtuste üle. Võrdlesime AEGEE ja enda isiklikke väärtusi ning samastasime neid. Tegelikult on AEGEE väärtused väga sarnased inimesega, kes soovib siia maailma oma panuse anda.
Samuti arutlesime võimaluste üle, mida AEGEE võiks laiendada või muuta. Meie grupp leidis, et tööandjad võiksid noorteorganisatsioonidega tihedamalt koostööd teha. Tudengitel on sellisel juhul võimalik kergemini praktikatel ning tööpõlluga üldisemas plaanis tutvuda.
Seejärel algas ürituste korraldamise ning projekti kirjutamise osa. Kõigepealt rääkisid koolituse läbiviijad vajalikest punktidest, mis on ürituse korraldamisel eriti olulised. See jagunes nelja kronoloogilisse gruppi ning igas osas olid täitmist nõudvad punktid.
Pärast sisulist ülevaadet hakkasime ise projekti kirjutama. Meie mõtlesime, et korraldame Eneli juures saunaõhtu. Kirjutasime ürituse plaani üles ning pärast tutvustasime üksteisele oma projekte. Sattusime küsimuste rahe alla ning mõistsime, et meil on tegelikult päris palju puudujääke. Näiteks saatsime inimesed bussiga Raadile, aga tagasituleku peale me üldse ei mõelnud. Samas meie grupi korraldatud üritus viidi ainukesena läbi. Haha.

2Varem projekti kirjutamise või ürituse peale mõeldes on see väga keeruline tundunud. Kuidas kõike nii korraldada, et see ka töötaks? Ilmselt tulebki haarata paber ja pliiats ning ideed paberile seada.
Koolituse esimene päev lõpetati viktoriiniga, mille käigus pidi internetist otsima praktilist teavet AEGEE struktuuri, sümboolika jms kohta.
Õhtu lõppes meeleoluka koosviibimisega lokaalis Säde.

Pühapäev

Uus päev algas uue energiaga. Jää sulamine andis tunda nii olemises kui ka osalejate julguses oma arvamust avaldada.

Esimese teemana käsitlesime meeskonnatööd. Selleks pidime esmalt ruumisolevate toolide üle võitlema. Kuigi olukord muutus vahepeal juba võrdlemisi pingeliseks, jätkasime teema käsitlemist sõbralikult erinevaid graafikuid uurides. Määratlesime enda tavapärast käitumist konflikti olukordades, kirjeldasime unistuste meeskonda ning uurisime Tuckmani meeskonnatöömudelit.
Seejärel tutvusime võimalustega, mis AEGEEs olemine pakub. Tutvustati erinevat liiki koolitusi ja üritusi, mis on rohkem „just for fun“. Nimekiri oli pikk ja mitmekesine. Sain teadmise, et võimalusi jagub küll ja veel. Tuleb lihtsalt ise aktiivne olla ja neist kinni haarata!

1Pisut lühema koolituspäeva lõpetasime (kes vähem, kes rohkem) kunstipäraselt enda tuleviku sihte seades. Pidime joonistama enda tulevast teekonda AEGEES. Suurelt unistamine oli kohustuslik! Hiljem üksteise joonistusi vaadates oli märgata, et see tore harjutus sidus meie tulevikuplaane veelgi enam AEGEEga ning muutis võimalikuks ideid, mis seni tundusid kauged.
Sellises motiveeritud õhkkonnas tõmbasimegi otsad kokku. Tänasime oma suurepäraseid koolitajaid Mayrit ja Hannat ning läksime hetkeks omateed. Et siis uue hooga järgmistel AEGEE koosviibimistel kohtuda.

PS! Au ja kiitus ka Joosepile, kes selle vahva koolituse korraldas!

Autorid: Diana ja Maret