Kogemuslugu

Kümme augustipäeva Euroopa kõige tundmatumas riigis

 in Experience story, Kogemuslugu

Möödunud suve lõpus käisid AEGEE-Tartu liikmed Hanna Marrandi ja Ellen Leib Moldovas suveülikoolis. Miks suveülikoolis üldse osaleda ja milliseid meeldejäävaid kogemusi see pakub, kirjutab Hanna allolevas blogipostituses. Hannat küsitlesid Liisa Õunpuu ja Renata Kiilberg.

 

Mitmel AEGEE välisüritusel oled varem käinud? Miks otsustasid suveülikooli minna?

Olen käinud päris mitmel AEGEE välisüritusel (sain kokku lugedes 9-10, sõltub, kuidas välisüritust täpselt defineerida). Olen olnud liige 3,5 aastat ja selle aja jooksul külastanud tänu AEGEE-le Itaaliat, Türgit, Belgiat, Hollandit, Ungarit, Soomet, Lätit, Hispaaniat, Moldovat, Ukrainat, Saksamaad, Tšehhit ja Austriat ning mõnda neist riikidest ka mitu korda.

Moldovasse suveülikooli kandideerisin eelkõige sellepärast, et see tundus riik, millest keegi eriti midagi ei tea ja mu tutvusringkonnast polnud ka peaaegu keegi seal käinud. Suveülikoolis osalemine on turvaline viis uut sihtkohta näha, sest kohalikud hoolitsevad programmi eest, annavad näpunäiteid ja nii saab n-ö eksootilist riiki kogeda peaaegu kohalike silmade kaudu. Mind kõnetas ka kunstiteema, millele suveülikool keskenduma pidi, kuigi sellega me lõpuks eriti ei tegelenudki. Riiki nägime see-eest väga palju, sõitsime väikebussi ehk maršrutkaga peaaegu iga päev ringi ja jõudsime kohtadesse, kuhu lihtsalt turistina reisile minnes ilmselt ei satuks.

Ühe õhtu veetsime looduskaunis kohas jõe ääres telkides. Samal õhtul leidis aset ka European Night – tavaliselt iga AEGEE ürituse suurim pidu.

Kuidas selgitaksid suveülikooli 3 lausega inimesele, kes sellest veel palju ei tea?

Kõige lihtsamalt saab suveülikooli olemuse kokku võtta öeldes, et see on nagu suvelaager noortele täiskasvanutele. Ainult et korraldajad on ka meievanused noored ja tegevused on sageli mitmekesisemad (et mitte öelda ekstreemsemad). Suveülikooli minnes ole valmis unetuteks öödeks, lugematul hulgal kogemusteks ja üleüldiseks toimivaks kaoseks.

Milline on eredaim mälestus, mis sul esimesena suveülikoolist meenub? Miks just see?

Kümnepäevases kogemustevirvarris oli muidugi palju meeldejäävaid hetki. Üks suveülikooli erilisemaid mälestusi on kindlasti päev, mil meile korraldati traditsiooniline Moldova pulm. Sõitsime pealinnast umbes tunnise maršrutkasõidu kaugusele Lozova külla, kus meie kolmekümnepealist seltskonda võõrustas kohalik inglise keele õpetaja. Tema koduses väliköögis läks lahti tohutu pirukaküpsetamine. Saime kõik käed jahuseks ja üllatuslikult tulid lõpuks ahjust välja täiesti söödavad plăcinted! Seejärel võtsime enda seast loosiga pruutpaari, nende vanemad ja ristivanemad. Loosiga valitud inimesed said endale selga kohalikele kommetele vastavad pidurõivad. Tuppa oli kogu seltskonnale kaetud pikk laud. Kõik oleks olnud suurepärane, kui mõned tunnid enne Lozovasse jõudmist poleks meid viidud teeäärsesse Armeenia restorani lõunat sööma. Pulmapeo alguseks oli selge, et oleksime pidanud lõunased grillitud köögiviljad vahele jätma, kuna saime neist toidumürgituse. Seetõttu oligi nii, et kui osa seltskonnast tõstis laua ääres toosti või keerutas hiljem hoovis lõbusasti pulmatantse, jooksid teised tualeti vahet või istusid hapu näoga diivanil reas. Meeldejääv pulmapidu oli see igaljuhul, pooltele meist küll mitte väga lõbusatel põhjustel! Õnneks haigestusime suveülikooli paaril viimasel päeval, nii et midagi tegemata ega nägemata sellepärast eriti ei jäänud.

Meie jaoks korraldatud pulmapidu Lozova külakeses.

Kas ja kuidas suveülikoolis osalemine sind muutis? Või mida ägedat enda kohta õppisid?

Iga reis õpetab inimesele kõige rohkem tema enda kohta, aga ma ei oska öelda, kas suveülikool mind inimesena muutis. Pigem vormis mind veel rohkem iseendaks. Õppisin oma põhimõtetele kindlaks jääma ja materiaalselt vähesega toime tulema. Sain kinnitust, et olen vastupidav ning saan igas olukorras hakkama, kui vaja!

Kunstiteemalise suveülikooli tegelikult ainus kunstiline tegevus oli pikale valgele seinale Euroopa riikide sümbolite maalimine. Siin võite näha, mille me Eestit esindama valisime.

Millist nõu annaksid inimestele, kellel on tulevikus soov mõnes suveülikoolis kaasa lüüa?

Mõtle hoolega läbi, mida suveülikoolilt ootad: kas selleks on läbimõeldud programm ja kasulikud töötoad või tahad eelkõige teises riigis pidutseda ja uusi tutvuseid sõlmida. Mõnes riigis on rõhk esimesel (nt Saksamaa, Holland), teises riigis aga eelistatakse vabamat õhkkonda (tavaliselt Lõuna-Euroopas). Seega leiab suveülikoolide pikast nimekirjas midagi igale maitsele, tuleb lihtsalt teada, kuhu ja milleks sa minemas oled. Tee eeltööd: loe enne kandideerimist läbi suveülikooli kirjeldus ja vajadusel pea nõu mõne vanema AEGEE liikmega, kel on suveülikoolides käimise või nende korraldamise kogemust rohkem.

Kas on midagi, mida kahetsed?

Kahetsen, et mõnda eriti toredat suveülikoolis osalenud inimest tihedamini ei näe! Kahjuks on see AEGEE-elu paratamatus, et üritustel sõlmitud sõprussidemed on sageli pausil kuni järgmise välisürituseni, kus jälle kokku satutakse. Seda suurem on siis aga jällenägemisrõõm!

Stiilinäide kohalikust arhitektuurist.

Midagi, mida tahaksid lisada?

Kuigi Moldovat on nimetatud nii Euroopa kõige vähemkülastatud riigiks kui Euroopa kõige igavamaks riigiks, soovitan ma suveülikooli kogemuse põhjal eelarvamusi mitte tõena võtta ja koht ikka ise üle vaadata. See kehtib nii Moldovasse mineku kohta kui reisimise kohta üleüldiselt. Ja lisaks veel: inimesed kahetsevad enamasti neid asju, mida nad ei teinud, mitte neid, mida nad tegid. Kui on võimalus reisida, siis tuleb seda ära kasutada! AEGEE liikmetel neid võimalusi jagub.

SUPS Budapest!

 in Experience story, Kogemuslugu

AEGEE-Tartu liige Susanna Soomets osales 1. – 4. veebruaril 2018 SUPS-il Budapestis. Susanna kogemuste kohta küsis Karin Kanamäe. 

Sel kevadel toimus Summer University Project School (SUPS) ka mujal Euroopas, miks just Budapesti valisid?

Valisin SUPS-i just Budapestis, kuna ei olnud varasemalt Ungarisse sattunud (Itaalias ja Hollandis olen aga juba käinud) ning olin palju head kuulnud Budapestist. Budapest selles osas mulle pettust ei valmistanud – kohutavalt mitmekülgne linn täis armsaid baare ja häid inimesi!

Tavaliselt on inimesed Budapestist väga vaimustuses, kas ka sul tekkis tunne, et sooviksid sinna tagasi minna?

Kui võimalus tekib, külastaksin Budapesti meeleldi veelgi.

Kuidas oli üleüldine reisikogemus ja üritus – naljakad juhtumised, inimesed, emotsioonid?

Üldiselt läks kõik ladusalt, välja arvatud paar juhtumit. Alustuseks astusin ma lennujaama bussilt liiga hilja maha, aga paar ungarlast selgitasid mulle lühidalt ja konkreetselt, kuhu suunda ma sammuma pean ja nii ma tegingi. Teine tragikomöödilisem seik leidis aset samal päeval: nimelt oli mul aega enne ürituse algust linnas uudistada, seega võtsin ette Gellérti mäe otsa turnimise, kust ma peaaegu kaks korda oleks alla sadanud (üks kord, sest linna silmitseda on põnevam kui treppe enda nina ees, ja teine kord, sest tuli tahtmine linnast pilte teha platvormi serva pealt). Üritus ise algas meil kahe töötoaga õhtupoolikul, millele järgnes tutvumine kohaliku baari õdusal keldrikorrusel, mille käigus mängiti mitmeid mänge. Näiteks pidime hooplema enda unikaalsete saavutustega, kusjuures kui keegi teine oli sama teinud, pidi välja mõtlema uue saavutuse. Tuli ka välja, et üks Peterburi neiu, kes jõle nunnult hõiskas, et tema unikaalne saavutus on see, et ta käis eelmine aasta 12 korda Tallinnas, arvas, et tartlased ei sattugi Tallinnasse rohkem kui kord aastas.
Järgnevad kaks päeva olid väga töötubade rohked ja asjalikud, ent õhtul sai end välja puhata tantsides ja eri lokaalides seigeldes.

Kas SUPSilt saadud teadmised on rakendatavad ka Eestis ja kas pead mõistlikuks taolisi üleeuroopalisi koolitusi? Mõni aspekt, nagu näiteks raha taotlemine, on üsna riigispetsiifiline.

Arvan, et programm oli hästi tasakaalustatud: sai nii üldiseid projektikirjutamise teadmisi kui ka suveülikooli spetsiifilist informatsiooni. Kui millegi kallal üldse nuriseda, on see toit: meil näiteks oli osalejate seas üks vegan ja kaks vegetariaani, kelle toit kolmel toidukorral oli ainult kartulid. Aga muidu arvan, et taolised üle-euroopalised koolitused on kasulikud, kindlustamaks suveülikoolide ühtsemat visiooni ja nägu. Muidugi on igal riigil ja antennal oma iseärasused, ent sellegipoolest aitavad teiste suveülikoolide korraldajate mõtted ja ideed laiendada enda mõttemaailma sellest, miks ja kuidas võiks suveülikooli projekti käsitleda.

Kas oled saadud teadmisi ka juba oma suveülikooli korraldamisel rakendada saanud ja kas motivatsioon oli pärast üritust laes?

SUPS-il käimine aitas mul selgemalt mõista suveülikoolide olemust ja saada ka ise rohkem suveülikooli korraldamise lainele. Üritus andis motivatsiooni ka omalt poolt meie enda suvekooli panustada.

Kas ja miks soovitaksid ka teistel AEGEE rahvusvahelistel üritustel osaleda?

Kindlasti soovitaksin kõigil AEGEE rahvusvahelistel üritustel osaleda, kuna nii saab kõige paremini aru, mis on AEGEE ja mis on AEGEE spirit:)

 

SUPS Amsterdam!

 in Experience story, Kogemuslugu

Tekst: Karin Kanamäe

16. – 19. veebruaril 2018 toimus Amsterdamis SUPS ehk Summer University Project School. Mida see siis ikkagi tähendab? SUPS on paaripäevane koolitus, kus kogenumad AEGEE liikmed jagavad näpunäiteid ja salanippe suveülikooli korraldamiseks. Lisaks on õhtuti ka sotsiaalprogramm, kus saab teiste osalejatega lähemalt tutvuda ja lihtsalt lõbusalt aega veeta.

Kandideerisin SUPSile läbi vormi, mis hõlmas enda all nii Amsterdami, Budapesti kui ka Cagliari korraldatud koolitusi, ning mind valiti välja just Amsterdami omale. Selle üle on mul väga hea meel, sest Hollandil on juba varasemast ajast eriline koht minu südames. Algul oli veidi kahju, sest oleksin tahtnud minna linna, kus pole varem käinud, aga lõppkokkuvõttes sobis väljavalitud linn mulle kui rusikas silmaauku.

Korraldusliku poole pealt oli kõik hästi lahendatud – infovoldik saadeti meilile varakult, toit oli i-me-li-ne, saime transpordikaardid linnas liiklemiseks, probleemide korral tegeleti nendega rahulikult. Olin enne kuulnud jutte, et toit ei pruugi Hollandi üritustele minnes kuigi hea olla, aga minul oli kogemus vastupidine. Ainult esimesel õhtul pakuti hollandipärast toitu, mis ei olnud ehk kõige parem seal pakutavatest söökidest, aga siiski maitsev – selleks oli sardell ja piprane kartulipuder porganilaastudega. Portsjonid olid lausa nii suured, et ma palusin iga kord endale vaid pool sellest panna. Kuna ööbimiskoha (skautide maja Phoenix) ja koolituskoha vahel oli mitu kilomeetrit, siis sõitsime üldjuhul trammide ja metroodega, et sinna jõuda, ning selleks anti meile 48h transpordikaart, mis kulus igati marjaks ära, sest ühistransport on Amsterdamis väga kallis. Ööbimiskohas magasime kõik võimla põrandal koos ning õnneks sain korraldajate poolt madratsi ja teki, sest lendasin käsipagasiga ning ei olnud endal võimalik neid kaasa tuua. Scouting Phoenixis olles tuli ette ka väikseid viperusi, kuid korraldajad suutsid teated osalejatele rahulikult edasi anda ning olukorrad laabusid positiivselt. Esimesel õhtul selgus, et ei osata kütet sisse panna ning suurem osa osalejatest ei võtnud õhtu jooksul kordagi jopet seljast ära. Mina olen nii külmavares, et minul püsis mantel ka järgmistel päevadel seljas, kuigi küte saadi tööle. Viimasel hommikul selgus, et Amsterdamis on elektrikatkestus ning sõime romantilist hommikusööki küünlavalgel, õnneks hommikusöögi valmistamisele ei tekitanud elektrikatkestus probleeme, sest võileivamaterjal oli juba olemas ning saiad saadi kohalikust pagarikojast.

Koolitus ise toimus kahel esimesel päeval Vrije Ülikooli hoones de Verrekijker. See koht oli väga lahe, veidi hipsterlik ning täis erinevaid seinakritseldusi, tasuta riideid ja  vanaaegseid tehnikavidinaid. Esimese päeva veetsime seal ning meile räägiti, mis on SU (Summer University ehk suveülikool), kuidas anda teistele konstruktiivset ja kasulikku tagasisidet ning mida teha korraldajana seksuaalse ahistamise korral. Päeva lõpus saabusime ööbimiskohta, kus toimus igaõhtune reflection group, mille käigus rääkisime oma ootustest ja emotsioonidest seoses SUPSiga. Lisaks mängisime veel mänge üksteise tundma õppimiseks ning tutvusime veidi lähemalt praeguste populaarsete hollandi laulude (soovitan!! Drank en Drugs ja Het is een Nacht) ja suupistetega.

Teine ja kolmas päev olid väga intensiivsed – pea 12h koolituslikku osa mõlemas päevas. Teisel päeval olime veidi aega de Verrekijkeris, kus räägiti koolituste sisust ja selle edasiandmisest ning oma tiimiga toimetulekust. Seejärel läksime tagsi Scouting Phoenixisse, kus saime infot fundraisingust, eelarvest, incoming responsible inimese ülesannetest, osalejatega toimetulekust ja suhtlusest.  Õhtul läksime väiksele Punaste Laternate Rajooni tuurile ning pärast seda baari/klubisse, kus kõik ennast pärast pikka päeva vabaks lasid ja neli tundi järjest tantsisid. Järgmisel päeval olid põlved sellest päris valusad. Kolmas päev algas logode tutvustamisega ja oma SU reklaamimise, logistika ja riskihinnangu töötubadega. Pärast seda algas kõige tähtsam osa – meid jagati gruppidesse ning pidime mõtlema välja suveülikooli, mille koht ja koha kirjeldus oli antud. Treenerid kehastasid mitut inimest korraga ning neile pidime saatma SUCTi materjali, fundraisingu kirju jne. Ma olin grupis, kes pidi ainukesena Summer Course+ tegema, kus peab olema vähemalt 20h koolitusi nädalas, ning seetõttu ei sujunud meie korraldus nii kiiresti kui teistel, kuid kohtunikele jätsime siiski väga hea mulje ning kogu protsess oli äärmiselt lõbus.

Viimasel päeval oli siis eelmainitud elektrikatkestus, mille tõttu ka kogu programm edasi nihkus. Mõnda aega rääkisime kõik koos treeneritega ja sai küsida küsimusi, millele keegi veel vastust tahtis saada. Pärast seda pidime jalgratastega sõitma minema, kuid programmist maha jäämise tõttu polnud selleks enam aega, sest rattarent pandi juba kell 6 kinni. Selle asemel läksime lihtsalt kesklinna jalutama ja suveniiripoodidesse. Lisaks avastasin, et Amsterdamis on võimalik täitsa normaalse hinna eest ka kõht täis saada – mine lihtsalt Leidsepleinile!

Kokkuvõttes jäi üritusest väga tore mälestus. Mulle väga meeldis, et iga koolituslik osa oli läbi põimitud mängudega või aktiivselt ise kaasa mõtlemisega, mis aitas ka materjali palju paremini meelde jätta ning ei lasknud pärast äärmiselt lühikesi öid päris magama jääda. Samuti olid korraldajad valinud osalejateks  mitmekülgse seltskonna, mis andis palju jutuainet ning toredaid mälestusi ja uusi tuttavaid nii Venemaalt, Türgist, Ida-, Lõuna- kui ka Lääne-Euroopast.

Brexit – What next?

 in Experience story, Kogemuslugu, Koolitused

Tekst: Karin Kanamäe

Detsembri alguses käis meie liige Sonja Suuder A-Manchesteri, A-Londoni ja A-Sheffieldi ühiselt korraldatud konverentsil nimega “Brexit – What next?”. Sellega seoses tegime temaga ka intervjuu.

Kas see oli su esimene kogemus üksi välismaale reisida, kuidas oli?

Ausalt öeldes ei olnud selle peale nii mõelnud, aga oli jah. Eks sellel on oma plussid ja miinused. Hea on näiteks see, et ei pea arvestama kellegi teisega ja ei tule seda vaidlust, kuhu sööma minna ja saad ainult enda peale mõelda. Negatiivsest küljest võiks öelda, et muidu on alati ikka keegi, kes teab, kuhu minna ja mida teha. Seekord pidin ise kõik enne välja otsima.

Kuidas oled rahul ürituse korraldusliku poolega (vaba aeg, ettekannete sisu)?

Kuna see oli mu esimene rahvusvaheline AEGEE üritus, siis ei ole mul seda millegagi võrrelda. Ma olin kuulnud hirmujutte sellistel üritustel pakutava toidu ja magamisvõimaluste kohta, aga meie saime küll väga korraliku home-made briti toitu ja suure aja üritusest isegi voodites magada. Vaba aega ei olnud peaaegu üldse, aga kõik päevad olid täidetud väga huvitavate tegevustega ja igav ei olnud küll kordagi.

Kui palju sa varem Brexitist teadsid?

Eks ma nii palju teadsin, kui palju sellest Eestis räägitud on. Kuna Eestit see otseselt ei mõjuta, siis ei ole see siin nii aktuaalne ja kriitiline päevaküsimus olnud. Siinkohal võiks muidugi ka seda küsida, kui palju Suurbritannia ise Brexitist teab.

Mida toob Brexit kaasa Euroopale ja mida Suurbritanniale?

Aus vastus on see, et ei tea. Kõik oleneb sellest, millisele kokkuleppele Suurbritannia ja Euroopa jõuavad. Minu arvates oleks neile endale kõige parem jääda ühtsele turule ja teha n.ö soft borders, et ei peaks kohutavalt palju uusi ja mahukaid lepinguid ülejäänud Euroopaga tegema, mis võib aastaid aega võtta. Brexitist võivad võita aga teised suuremad Euroopa riigid, sest tänu sellele kolivad mõned rikkad rahvusvahelised firmad Suurbritanniast välja.

Kui palju tekitab see Euroopa elanikes ebakindlust?

Kõige ebakindlamad on muidugi noored, kes õpivad Suurbritannias või plaanivad seda teha. See teeb olukorra palju raskemaks ja ka Erasmuse toetus on suure küsimärgi all. Ka paljud kohalikud firmad kaotavad EL-i toetuse, millele referendumile vastates ei mõeldud. Pigem võeti Brexitit kui patriootlikku liigutust, mille tegelikele tagajärgedele ei osutatud väga tähelepanu.

NWM Passau – Into the Wild!

 in Experience story, Kogemuslugu, Koolitused

Tekst: Karin Kanamäe

30.11 – 03.12 toimus Saksamaal Passaus Network Meeting „Into the Wild“, mille teemaks oli jätkusuutlikkus. See oli minu esimene rahvusvaheline üritus AEGEEs ning kindlasti ei jää see ka viimaseks. Samuti reisisin esimest korda täiesti üksi, mis oli väga arendav ja huvitav uus kogemus.

Sinna jõudmiseks tuli mul sõita kaks lennuotsa, üks kord bussiga ning üks kord rongiga. Kuna mul ei olnud võimalik Tartust bussiga otse õigeks ajaks lennuki peale minna, sest lennuk väljus juba 5.50 hommikul, siis sõitsin eelmisel õhtul lennujaama, et veeta öö seal. Juba see oli omaette huvitav kogemus, sest sinna jõudes vaatasid turvatöötajad mind väga üllatunud näoga ja pidid lausa helistama kellelegi, et küsida, kas ma tohin üldse turvatsooni sisse minna nii vara. Õnneks anti mulle nõusoleks siseneda ning sain veeta öö inimtühjas lennujaamas telekat vaadates, sokkides ringi jalutades ning oma katkendilkku und magada püüdes. Pärast teist lennureisi, bussi- ning rongisõitu jõudsin lõpuks armsasse ülikoolilinna Passausse, veetsin natuke aega poodides käies ning arvestatava aja võttis ka kõikide arvukate Passau Ülikooli hoonete seast ja seest AEGEE-Passau kontori otsimine, kus varasemaid saabujaid oodati.

Esimesel päeval korraldati meile paaritunnine linnatuur, kus näidati jõgede Inn ja Doonau ühinemiskohta (üks neist on sinine ja teine roheline), vanalinna, jõuluturgu ja selle ees asetsevat ilusat katedraali. Kahjuks sai mu telefon poole linnatuuri ajal tühjaks ning ma ei saanud ilusamatest kohtadest pilte teha. Samal päeval toimus ka debatt teemal „Sustainability should be an individual responsibility rather than a collective one” ning võitjateks oli AEGEE-Delfti ja AEGEE-Groningeni tiim, kes väitsid väitele vastu, ehk siis nende arvates on jätkusuutlikkuse vastutus kollektiivne, mitte individuaalne. Kella 11 ajal viidi meid maamajja Passau lähedal, mis oli väga sobiv selliste ürituste korraldamiseks. Nende valmistatud toit oli ka väga hea, ainukeseks miinuseks võib välja tuua selle, et maja oli äärmiselt külm. Õnneks ei paistnud, et keegi selle tõttu haigestunud oleks.

Teisel päeval oli programmis SWOT analüüs, jätkusuutlikkuse programmi esimene osa, AEGEE järgmine “võitlus” ning päeva lõpetas hipiteemaline pidu. SWOT oli väga mänguliselt üles ehitatud – pidime mõtlema omale karakteri nime, kuningriigi (enda AEGEE-local), oma kuningriigi suurima tugevuse ja nõrkuse. Seejärel arutasime teineteise probleeme ja tugevusi ning lõpuks võitlesime Comité Directeur’i (AEGEE-Euroopa juhatuse) liikme Marco vastu, kes meid analüüsi käigus suunas. Jätkusuutlikkuse esimese osa juures arutasime taaskord, kas see on indiviidi, riigi või ettevõtete vastutusala. Workshop “järgmisest AEGEE võtlusest” nägi ette ideede väljatöötamist, mis võiks olla AEGEE järgmine suund või eesmärk, mille nimel võidelda ja mida saavutada. Marco esitas ka meie võiduidee Comité Directeur’ile. Päeva lõpetanud hipiteemalisel peol tekitas peomeeleolu Just Dance 2015 mäng, mis kõigile peale läks.

Kolmandal päeval rääkisime aktiivsest liikmeskonnast ning Euroopa tasandi töögruppidest. Samuti pidime gruppides välja mõtlema ühe töögrupi tegevusalaga seotud ürituse või aktsiooni, mille võidutöö esitati taaskord CD-le. Õhtu lõpetas traditsiooniline European Night, mille alguses saadeti meie endine NetCommie Mareike soojade soovidega oma teenitud puhkusele. Kuigi kumbki seda teha ei tahtnud, siis Eurotripi läbisid Mareike ja AEGEE-Passau president Roman (Eurotrip on European Nightidel toimuv õhtu osa, kus keegi ei tohi enne teiste riikide esindajate poolt välja pandud tooteid tarbida, kui keegi korraldajatest on kõikide riikide jooke ja sööke maitsnud. Õnneks on see traditsioon vaikselt unustusehõlma vajumas, sest erinevate alkoholide tarbimine segamini ei pruugi just hästi lõppeda).

Neljandal päeval pidin ma juba enne lõpusessioone rongile minema, et lennujaama jõuda ja tagasi kodu poole reisida. Tuli välja, et AEGEE-Delfti liikmel Jayme’l õnnestus isegi lipu varastamise traditsiooni edukalt jätkata – ta sai Passau maskoti, hirve, enda kätte ja viis selle Hollandisse.

Kuigi mul kooli tõttu ei olnud väga kaua aega pidudel olla, siis jäin ma üritusega siiski väga rahule. Ma usun, et see arendas mind inimesena üsna palju ja päris vinge tunne oli oma mugavustsoonist mitmel korral välja astuda. Jään kindlasti ootama oma uute tuttavatega kohtumist ka teistel üritustel Euroopas ning soovitan kõigil ühel ürituselgi ära käia!

 

NWM Kiev – I believe in U!

 in Experience story, Kogemuslugu, Koolitused

Tekst: Greta Puija

Network Meeting “I believe in U”, mis leidis aset 9.-12. novembril Kiievis, oli minu esimene Euroopa reis AEGEE kaudu. Valisin Kiievi, kuna see oli minu mugavustsoonist väljas ja tahtsin näha Euroopa idapoolsemat elu. Valik osutus läbini õigeks – Kiiev on väga ilus linn, inimesed on abivalmid ja sõbralikud, vahest küll veidi pealetükkivad, kuid sellega harjusin kiiresti ära.

Esimese päeva ajakava nägi ette osalejate registreerimist, linnatuuri, ice-breaking mänge, ürituse avamist ja õhtust nerd party‘t. Linnatuur oli pikk, kuid jalavaeva väärt, arhitektuur oli imetlemist väärt ja paar mängu, mida linna peal mängisime, olid samuti lõbusad. Soovin vaid, et ilm oleks ilusam olnud – terve päev oli suhteliselt udune. Linnatuuri jooksul saime kõik omavahel tutvuda. Lõpuks jõudsime välja AEGEE-Kievi kontorisse, kus rääkisime ootustest sellele üritusele ja toimus avamine, peale mida sööma kiirustasime (Ukraina söök oli samuti väga hea, ei pidanud kordagi pettuma ja sõin alati taldriku tühjaks). Õhtuse nerd party veetsime mingis baaris, kus oli lõbus, kuid olin üks esimesi, kes jalga lasi, kuna olin rampväsinud.

Järgmised kaks päeva nägid ette tihedat graafikut täis erinevaid workshop‘e ja koolitusi. Alguses tundus mulle, et jääme rängalt ajakavast maha, aga sellega oli ilmselt ka arvestatud ja me jõudsime enamike töötubadega siiski kenasti valmis. Teise päeva töötubadest olid meeldejäävaimad näiteks “How to sell AEGEE”, “How to deliver a training” ja “SU session”. Muuhulgas toimusid ka workshop’id nimega “Advocacy and me: what is in common”, “Visual identity of AEGEE”, “Future cooperation” ja “Branded activities: together is better”. Kokku toimus seitse töötuba, lõpuks olin uue info voolust omadega suhteliselt läbi, kuid õhtul ootas ees veel pub crawl, mis oli lõbusam kui ootasin – Ukraina pubid ja baarid meeldisid mulle nii sisustuse, meeleolu kui ka hindade poolest (läheksin kindlasti tagasi).

Ka uuel päeval ootas meid ees seitse töötuba, millest kaks jäid ajanappuse tõttu ära. Laupäevased töötoad meeldisid mulle rohkem, kuna siis oli rohkem kaasa rääkimist – eelneval päeval oli rohkem kuulamist. Rääkisime muuhulgas AEGEE tulevikust, pidasime kaks debatti, rääkisime võrdsetest õigustest, kuidas AEGEE-d oma CV-s ära kasutada ja kuidas mõjutab populism elusid meie kodumaal. Jäin päevaga ülimalt rahule. Õhtul toimus ka European night, mis oli emotsioone täis. Sellel üritusel oli eriti teravalt tunda AEGEE vaimu ja see õhtu oli tohutult lõbus.

Uus hommik algas sisse magamisega. Kõigi, ka organiseerijate sisse magamisega. Hommikune töötuba algas kella 10 asemel kell 13. Töötoas tegime AEGEE-le SWOT analüüsi. Soovin, et oleksin sellele rohkem keskendunud, kuid olin lahkumisärevust täis, sest pidin peaaegu kohe pärast arutelu lõppu lennujaama poole teele asuma. Kahju oli lahkuda, sest sealsed inimesed ja Kiiev pugesid selle lühikese ajaga südamesse.

Üritusel oli osalejaid Venemaalt, Ukrainast, Poolast, Inglismaalt, Saksamaalt, Hispaaniast, Rumeeniast ja Eestist.

Meie enda Local Training Course

 in Experience story, Kogemuslugu, Koolitused

3

Laupäev

Jõudsin LTC algusele natuke hiljem. Teised olid juba end sisse elanud ning mina kui uus liige tundsin alguses end pisut kohmetult. Sellel hetkel kui ma koolitusele saabusin oli liikmete ülesandeks AEGEE ajatelje kronoloogilisse järjestusse paigutamine. Kõik tundus ülimalt segane. Poleks arvanudki, et AEGEE on olnud nii paljude tudengiürituste algataja.
Peale AEGEE ajalooga tutvumist vaatasime AEGEE ametlikku skeemi. Okei, see oli kõige segasem ning raskesti mõistetavam osa terve koolituse jooksul. Tegime gruppides AEGEE struktuuri ning lõpuks sain enam-vähem aru kuidas AEGEE toimib. Peale keeruliste süsteemidega tutvumist olid kõigi energiavarud juba nullis ning seejärel suundusime lõunale Pahadesse Poistesse.

4

Pärast lõunat jätkus koolitus pisut rahulikumas meeleolus. Nimelt arutlesime AEGEE temaatika ning väärtuste üle. Võrdlesime AEGEE ja enda isiklikke väärtusi ning samastasime neid. Tegelikult on AEGEE väärtused väga sarnased inimesega, kes soovib siia maailma oma panuse anda.
Samuti arutlesime võimaluste üle, mida AEGEE võiks laiendada või muuta. Meie grupp leidis, et tööandjad võiksid noorteorganisatsioonidega tihedamalt koostööd teha. Tudengitel on sellisel juhul võimalik kergemini praktikatel ning tööpõlluga üldisemas plaanis tutvuda.
Seejärel algas ürituste korraldamise ning projekti kirjutamise osa. Kõigepealt rääkisid koolituse läbiviijad vajalikest punktidest, mis on ürituse korraldamisel eriti olulised. See jagunes nelja kronoloogilisse gruppi ning igas osas olid täitmist nõudvad punktid.
Pärast sisulist ülevaadet hakkasime ise projekti kirjutama. Meie mõtlesime, et korraldame Eneli juures saunaõhtu. Kirjutasime ürituse plaani üles ning pärast tutvustasime üksteisele oma projekte. Sattusime küsimuste rahe alla ning mõistsime, et meil on tegelikult päris palju puudujääke. Näiteks saatsime inimesed bussiga Raadile, aga tagasituleku peale me üldse ei mõelnud. Samas meie grupi korraldatud üritus viidi ainukesena läbi. Haha.

2Varem projekti kirjutamise või ürituse peale mõeldes on see väga keeruline tundunud. Kuidas kõike nii korraldada, et see ka töötaks? Ilmselt tulebki haarata paber ja pliiats ning ideed paberile seada.
Koolituse esimene päev lõpetati viktoriiniga, mille käigus pidi internetist otsima praktilist teavet AEGEE struktuuri, sümboolika jms kohta.
Õhtu lõppes meeleoluka koosviibimisega lokaalis Säde.

Pühapäev

Uus päev algas uue energiaga. Jää sulamine andis tunda nii olemises kui ka osalejate julguses oma arvamust avaldada.

Esimese teemana käsitlesime meeskonnatööd. Selleks pidime esmalt ruumisolevate toolide üle võitlema. Kuigi olukord muutus vahepeal juba võrdlemisi pingeliseks, jätkasime teema käsitlemist sõbralikult erinevaid graafikuid uurides. Määratlesime enda tavapärast käitumist konflikti olukordades, kirjeldasime unistuste meeskonda ning uurisime Tuckmani meeskonnatöömudelit.
Seejärel tutvusime võimalustega, mis AEGEEs olemine pakub. Tutvustati erinevat liiki koolitusi ja üritusi, mis on rohkem „just for fun“. Nimekiri oli pikk ja mitmekesine. Sain teadmise, et võimalusi jagub küll ja veel. Tuleb lihtsalt ise aktiivne olla ja neist kinni haarata!

1Pisut lühema koolituspäeva lõpetasime (kes vähem, kes rohkem) kunstipäraselt enda tuleviku sihte seades. Pidime joonistama enda tulevast teekonda AEGEES. Suurelt unistamine oli kohustuslik! Hiljem üksteise joonistusi vaadates oli märgata, et see tore harjutus sidus meie tulevikuplaane veelgi enam AEGEEga ning muutis võimalikuks ideid, mis seni tundusid kauged.
Sellises motiveeritud õhkkonnas tõmbasimegi otsad kokku. Tänasime oma suurepäraseid koolitajaid Mayrit ja Hannat ning läksime hetkeks omateed. Et siis uue hooga järgmistel AEGEE koosviibimistel kohtuda.

PS! Au ja kiitus ka Joosepile, kes selle vahva koolituse korraldas!

Autorid: Diana ja Maret