persona story

Hugo the Hedgehog: The Story of Our Mascot

In December 2018, we welcomed a new dearly beloved member into our family – a hedgehog named Hugo who became the face of AEGEE-Tartu, representing the values and inherent characteristics of its members. Just like many other AEGEEans, Hugo is adventurous and open-minded, always ready to hop on a train to discover new places and spark an interesting conversation. Although he may at first sight appear a bit quiet and reserved, a closer examination reveals deep wisdom and courage coupled with an industrious yet gentle and fun-loving nature. Having been in the service of AEGEE-Tartu for a number of years already, our mascot has acquired a wealth of experience which aids him in guiding and helping the members of the organisation.

To provide a more personal insight into Hugo’s experience, we asked him to narrate the intriguing story of his AEGEE journey in his own words which he recounts as follows:

“I was born in late June, exactly on Midsummer’s Eve, the magical time of the Northern year when the sun never sets and the air abounds in mystery. Together with my siblings, I spent the first months playing games and exploring the forest. Our undeniable favourite was treasure hunting: we would hide small treasures in the forest which the other three siblings would need to find. In this manner, a whole year passed by until it was again Midsummer’s Eve, our birthday. Since it’s such a mysterious day known for many traditions and legends, we were gifted a book that listed the most important of these, including a story about a special fern blossom which is present only at that night. According to the legend, a creature who finds it becomes instantly rich, acquires a number of skills and masters secret languages. Although my mother said it was only a legend as no one had ever found it, a spark of curiosity had already been lit inside of me. Driven by my natural love of adventure and treasure hunting, I was determined that, take what it may, I will find that mysterious blossom.

“So it was that I embarked on a long journey that led me through the rich greenery of forests and fields but all in vain – I couldn’t find the treasure I was looking for. I was in despair and almost accepting my sad fate until I met an enigmatic being that introduced itself as the Spirit of Tartu. Its wonderful presence beguiled me and I followed its lead. Days filled with heavy walking and changing scenery were crowned with the arrival to our destination – a city named Tartu, the Spirit’s dwelling place. I had never been this far from home, much less in a place swarming with so many people. Having spent most of my life in the deepest depths of a forest, my contact with humans was fairly limited and I was a bit anxious at first. But as it later turned out, my fears were truly unfounded. 

 

“As I followed the steps of the Spirit, who guided me through the city, I eventually discovered myself at the doorstep of a pastel pink building adorned with sky-coloured windows. While observing it with curiosity, an inexplicable feeling of deep connection at heart, I suddenly saw someone standing beside me. He asked me kindly who I was and invited me inside the house where he was just about to go to an event he helped to organise along with other members of a student organisation called AEGEE-Tartu. I had never heard of something of the sort before but I was surely intrigued at once. As I entered the house together with my new friend, he introduced me to the other members of this organisation, all of whom were so lovely and kind. Talking late into the night, we discovered how many things we had in common, and I instantly felt at home. 

 

“From that moment onwards, I became a regular visitor at the events and even some meetings. The life there fascinated me and I longed to be a part of it. One day, I was told that the position of the organisation’s mascot was vacant since the previous one, a squirrel named Säde, had resigned. I felt that this was exactly the opportunity I had been looking for and decided to apply for the position. At first, I was really nervous while delivering my speech after some other candidates at the local Agora, a general meeting for making important organisation-related decisions. To my great relief and happiness, however, I was chosen as the next mascot of AEGEE-Tartu, an occasion to which I always look back with enormous gratitude and joy. From that moment on, although the forest life always retains a special place in my heart, my life of true adventures began.

 

“Throughout the years, I’ve had the wonderful opportunity to visit many incredible countries, such as the Netherlands, Poland, and Italy, and meet uncountable people with hearts of gold. Although these events are full of so much fun, it’s important for me to be extremely careful as I always run the risk of being kidnapped by other antennas. While I’m always treated most kindly at these instances, I eventually start feeling homesick and fortunately am returned to my own local antenna to take part in our events and meetings. I’m incredibly delighted that I have this opportunity to represent and be a member of such a lovely community, full of wonderful people who fill my heart with warm joy whenever I see them. All of this has made me realise I finally found my fern blossom after all – but instead of residing in a plant, it hid itself in this special community.

Karini kogemus AEGEEs: pooleteise aastaga introverdist ekstraverdiks

AEGEE-Tartlaste kogemustepagas sisaldab endas põnevaid lugusid välisüritustest, sõprade leidmisest, Tartus muutuse loomisest ja paljust muust. Võtame blogis ette teekonna koos kogenud liikmetega, et need lood talletada. Esimesena paneb oma mõtted AEGEEst kirja meie sekretär ja õige pea Europe on Tracki meeskonnaga ringreisile suunduv Karin Kanamäe.

Tere! Minu nimi on Karin, olen 20-aastane, tulen Tartust, õpin inglise keelt ja rahvusvahelisi suhteid. Huvitavaid fakte enda kohta? Hmm… Minu hingeloom on karupoeg Puhh ja elasin ühikas, mida rahvasuus kutsutakse Mordoriks. Umbes nii läheb enda tutvustamine üritustel või enne üritusi Facebooki gruppides. Kusjuures, Mordori fakt on välismaalaste seas väga kirgiküttev, kuigi mind ennast jätavad J. R. R.Tolkieni jutustused kahjuks üsna külmaks.

Kui ma umbes poolteist aastat tagasi Tartusse kolisin, et targaks saada, siis oli mul kohe kindel siht silme ees – soovin liituda mõne rahvusvahelise organisatsiooniga. Mul ei olnud täpset eesmärki, mida AEGEEst saada tahan, kuid olles olnud liige kogu oma Tartus elamise aja (miinus paar nädalat), võin öelda, et olen siit saanud rohkem, kui ma kunagi ennustada oskasin.

Reisipisik AEGEEst

Reisimise aspekt tõmbas mind liitumisel vist kõige enam ning seda võimalust olen ma oma lühikese liikmelisuse aja jooksul ohtralt kasutanud – olen kahel korral jõudnud Saksamaale ja Belgiasse, korra Hollandisse ja Türki. Seiklustel ei näi lõppu tulevat. Kohe-kohe suundume ühisele reisile Maltale 8-liikmelise seltskonnaga Tartust ja pea 15-liikmelisega Eindhovenist. Pärast seda jätkan Europe on Track 6 projekti raames pooleteise kuu pikkust rännakut Istanbulis, Itaalias, Saksamaal, Prantsusmaal, Hollandis ning kõige lõpuks jõuame Brüsselisse välja. Reisipisik on minus nüüdseks niivõrd juurdunud, et seda välja ravida on ilmselt võimatu. AEGEEga reisimise puhul meeldibki mulle kõige rohkem see, et mitte kunagi ei ole tegu pelgalt tavalise turismireisi ja tuntumate maamärkide pildistamisega. Uued tutvused ja kultuuridevahelise kommunikatsiooni teadmiste praktiseerimine lihtsamates ja keerulisemates olukordades on garanteeritud!

Oma esimesel üritusel käisin Saksamaal Passaus ning tegemist oli Network Meetinguga, mille eesmärk on jagada omavahel muresid ja nippe oma antenna paremaks toimimiseks. Ma polnud kunagi varem ühelgi taolisel üritusel osalenud ning tundsin end imelikult – kuidas on võimalik, et inimesed nii lihtsalt omavahel suhtlevad? Olin kogu sellest üsna kangestunud, sest see ei olnud mulle sugugi tavapärane. Võib öelda, et järgmine üritus Amsterdamis oli elumuutev – ma otsustasin end nii-öelda vabaks lasta ning esimest korda elus tantsisin mitu tundi järjest tilkagi alkoholi joomata. Mõni kuu enne seda ei oleks selline asi mulle pähegi tulnud.

AEGEE üritused on enamasti koolituslikku laadi, kuid tänu kaasavatele meetoditele ei seisne ükski workshop kellegi tähtsa jutu kuulamises ja samal ajal omi mõtteid mõeldes, vaid alati tuleb ise kaasa mõelda või nullist ideid välja töötada, nii et aeg lausa lendab! Leuvenis olles sain ühe osalejaga isegi nii headeks tuttavateks, et ta tuli mulle suvel pea nädalaks Eestisse külla – väga huvitav oli omavahel võrrelda, kuidas kulgeb argipäev siin ning kuidas Hollandis.

Töökogemus ja oskused kogu eluks

Kuna tahtsin AEGEEst ka midagi muud peale reisimisvõimaluse saada, siis otsustasin end kohe aktiivselt proovile panema hakata. Tegelikult ju olid ka neil välisüritustel käimised üks suur proovikivi, sest olin pea kogu varasema elu veetnud ühes kindlas seltskonnas. Äkitselt sukeldusin tundmatus kohas pea ees vette ning tuli kuidagi hakkama saada, et ma kogu üritust üksinda nurgas olles ei veedaks. Lisaks kõigele sellele olen saanud üsna hea ettekujutuse, mida tähendab ühe ürituse korraldamine alates väikesest aruteluõhtust kuni 4-päevase konverentsi ja kahenädalase suveülikoolini välja. Ega see ei ole alati meelakkumine olnud, aga tagantjärele vaadates ei kahetse ma midagi, sest olen õppinud enda kohta, milliseid ülesandeid ma kannatan rohkem ja milliseid vähem.

Eelmisel kevadel avanes võimalus kandideerida AEGEE-Euroopa iga-aastase ajakirja Key to Europe tiimi ning ma ei suutnud sellele vastu panna, et panna oma erialased teadmised toimetajana proovile. Olen tänulik, et seda tegin, sest selgus, et see on üks neist asjadest, mida ma oma eluga teha ei soovi. Suvel astusin European Citizenship Working Groupi liikmeks, kus me tegeleme eurooplaste mitmekesisuse promomisega ja Euroopa kodanikuks olemise nii tunnetusliku kui ka füüsilise osaga.

Elumuutev kogemus

Oma AEGEE teekonda jätkates kandideerisin osalema Europe on Track 6 projekti meeskonda ning mind valiti üle neljasaja kandidaadi hulgast üheks kuuest saadikuks. Minu roll meeskonnas on fotograaf ja järgmisel nädalal alustan oma teekonda pildistades üles kohalikke aktsioone, töötube ja kõike muud ning andes noortele mitteformaalse hariduse meetodeid kasutades edasi teadmisi praegusest ja potentsiaalsetest tuleviku olukordadest Euroopas. Olen põnevil, rõõmus, hirmul, ootusärev – kõike korraga. Loodan, et tuleb tore ja võimas kogemus nii mulle, kaasrändajatele kui ka kõigile kuulajatele ja jälgijatele. See on kõik, millele ma praegu oma AEGEE elus keskendun ning eks pärast tagasitulekut paistab, mis ja kuhu edasi, võimalusi on ju lõputult!

Introverdist sai ekstravert, hinnetele keskendujast akadeemilisel puhkusel viibija, tantsupõrandal kivistunult seisjast keegi, kes võib hea tuju korral ka ilma vägijookideta mitu tundi järjest jalga keerutada ning üksikust uus-tartlasest inimene, kes sügavalt hindab väheseid üksiolemise hetki pideva ringi sahmimise keskel. Kõigil kindlasti nii drastilisi muutusi ei toimu ja ei peagi toimuma, aga usun, et AEGEE-l on midagi pakkuda väga paljudele erinevate huvide ja eesmärkidega inimestele.

Tack så mycket, Andrea!

Küsitlesid Hanna Marrandi ja Carmen Nõlvak

Alates 1. augustist on AEGEE-Tartul uus juhatus ja senise presidendi Andrea vahetas välja uus president Ingeliis. Intervjuus jagab 2,5 aastat AEGEE-Tartu tüüri hoidnud Andrea oma tähelepanekuid organisatsioonist ja presidendiametist. Aitäh sulle tehtud töö eest, Andrea!

Mis on kõige kasulikum kogemus või oskus, mille AEGEE Sulle seni on andnud?

Ainult ühte kogemust või oskust on väga raske välja tuua, sest tunnen, et olen AEGEEs väga palju õppinud. Meeskonnajuhtimises on areng olnud märgatav mäletan siiani hirmu ja ebakindlust, millega alustasin uue juhatuse esimest koosolekut. Tollal ma ei teadnud, kuidas täpselt oma plaane-visioone seletama peaksin või meeskonna ühe eesmärgi nimel tööle panema peaksin, rääkimata sellest, mida tähendab delegeerimine. Nüüd on see väga loomulik ja ma tõesti ka naudin seda! Lisaks on avalik esinemine, erinevate suhtlusstiilide omandamine, teadmised kommunikatsioonist, liikmehaldusest, aga ka koolitajana käe valgeks saamine laiendanud silmaringi ja pakkunud võimalust enesetäienduseks.

Mis jääb presidendiajast meelde kui suurim õppetund?

Neid on lausa kaks: probleemidega tuleb tegeleda kohe ning tiimi komplekteerides peab kindlasti arvestama erinevate isiksuste ja kogemustega. Olen rõõmus, et selliste situatsioonidega kokku puutusin, sest enamasti püüdsime lahendada probleeme juhatusega koos ja see lähendas meid. Muide, juhatuses on olnud minu 2,5 ametiaasta jooksul imelised inimesed!

Kas miski on AEGEE kui organisatsiooni juures valmistanud ka pettumuse?

Üldiselt mitte vastasel juhul poleks ma olnud nõnda entusiastlik organisatsiooni panustades. Mõnikord tekib tunne, et me suudaksime enamat nii kohalikul kui rahvusvahelisel tasandil, aga hoolimata kõigist oleks-poleks situatsioonidest võrdub AEGEE minu jaoks sõnaga võimalused” ja seda ainult positiivses mõttes.

Sa käisid oma esimesel Euroopa Agoral alles teise ametiaja lõpul. Kuidas erines Agora sellest, millisena olid seda ette kujutanud?

Väga ei erinenudki, üllatas vaid see, et see oli kordades põnevam, kui julgesin arvata. Toimunud arutelud, paneeldiskussioonid, pritanniumid olid tõeliselt huvitavad ja pärast seda usun, et Agora on mu lemmik ürituse formaat AEGEEs. See oli väga inspireeriv!

Kui olulist rolli mängib Sinu hinnangul Euroopa üritustel käimine? Kas arvad, et AEGEEst on võimalik saada väärt kogemust ka välisüritustel osalemata?

Mina saadaksin võimalusel kõik liikmed välisüritustele ja mitte ühele, vaid mitmele! Meil on Tartus hästi mõnus kogukond, vahvad ja arendavad (ka rahvusvahelised) üritused ning võimalus õppida/end teostada tiimides, aga välisüritustel on teistsugused kontaktid, kompetentsid ja õhkkond. Seda lihtsalt peab kogema! Eks üritusi on erinevaid, seega igaüks leiab endale sobiva eesmärgiga ürituse ja saab vastava kogemuse, aga see on kindlasti miski, mida me alati Tartu tasandil n-ö koju kätte tuua ei saa. Minu jaoks annavad välisüritused alati inspiratsiooni ja motivatsiooni edasi tegutseda ning seda ka organisatsiooniväliselt. Seletamatut AEGEE vibe’i võiks kogeda vähemalt korragi, aga sõltuvusse jääda on imelihtne!

Kas ja kui palju oled leidnud välisüritustelt selliseid sõpru, kellega tänaseni aktiivselt suhtled?

Olen kohanud palju suurepäraseid inimesi ja mitmega kirjutan aeg-ajalt, samuti loodan neile külla minna või kohtuda uutel rahvusvahelistel üritustel. Olen kindel, et mõned neist jäävad minu sõpradeks elu lõpuni. 🙂

Lõpetasid just Tartu Ülikoolis skandinavistika õpingud rootsi keele suunal. AEGEE ei ole paraku Skandinaavias eriti juurdunud. Kas oskad arvata, miks see nii on? Kas Sul on AEGEEs siiski tekkinud mõni võimalus rootsi keeles suhelda?

Skandinaavias näivad domineerivat teised noorteorganisatsioonid. Samuti ei ole neis riikides lihtne korraldada nii madala osalustasuga üritusi, kuid ilmselt on seal veelgi põhjuseid. Siiski on loodud AEGEE-Stockholm ja AEGEE kontakt Göteborgis, seega tulevik näib helge.

Leidsin AEGEEst ka kaks inimest, kellega rootsi keeles suhelda, mis on väga vahva!

Kui kindlalt annad oma presidendipositsiooni üle järeltulijale? Kuidas uus juhatus Sulle tundub?

Ma annan suure rõõmuga teatepulga üle just Ingeliisile, sest tal on väga mitmekülgne Euroopa kogemus, lisaks on ta juba palju teadlikum kui olin mina ametisse astudes. Samuti on tal võrratu huumorimeel! Maria, Karin, Joakim, Marleen ja Ele on kõik suurepärased inimesed, end mitmeid kordi tõestanud ja kogenud. Olen proud mom! Kogu koosseisul näib olevat siht silme ees ja usaldan neid täielikult.

Maria Olmann – A-Tartu aasta pühenduja 2017

AEGEE-Tartu 17/18 aasta ürituste korraldaja Maria Olmann valiti üksmeelselt läinud aasta lõpus aasta pühendujaks. Maria juhib AA&Chill töörühma, oli Nijmegeni kultuurivahetuse peakorraldaja, suveülikooli korraldaja ning tänu tema üritustele valiti A-Tartu septembrikuus ACTive local of the month’iks. Maria on osalenud mitmel koolitusel ning tegutsenud korraga mitmes töörühmas. Energiat jätkub Marial veelgi – ta on 2018. aasta suveülikooli peakorraldaja, mida nimetab hetkel oma armsaimaks rolliks AEGEEs. 

 

Mis motiveerib sind AEGEEs nii pühendunult töötama? Kas olid liikmena alguses peale aktiivne või inspireeris sind selleks keegi või miski?

Ma tunnen, et saan palju rohkem tagasi kui annan ja arenen mitmekülgselt. Motiveerivad veel teistelt liikmetelt saadav hea energia, toetus, seiklused ja võimalused. Alguses olin ka juba üsna huvitatud kõigest ja entusiastlik, aga pigem segaduses ega uskunud endasse veel piisavalt, et initsiatiivi võtta. Usk enese võimetesse ja sellega kasvav motivatsioon tulid samm-sammult tiimides erinevaid ülesandeid täites ja ideid genereerides, teiste julgustuse abil ja nähes kui hea tunne on midagi toredat korda saata.

 

Kas keegi AEGEE liikmetest on sind selle aja jooksul eriliselt mõjutanud või inspireerinud?

Oi, paljud! See mulle AEGEE juures nii kohalikul kui Euroopa tasandil meeldibki – sa tutvud nii paljude ägedate noorte tegusate inimestega ja tunned, et oled osa suurest perekonnast, mis tahab koos areneda. Välisüritustelt saab alati korraliku energialaengu tänu nii ühtsustundele kui ka inspireerivatele uutele tuttavatele.

Eriliselt toon välja Mareti (Maret Lind, praegune HR) ja Hanna (Hanna Alajõe, praegune juhatuse nõuandja). Tänu Maretile ma üldse liitusin, kuna tema särav rahulik positiivsus tõmbas mind. Ja tema HR- ning tiimijuhtimisoskused on suureks eeskujuks, kuidas mängleva kergusega olla kursis liikmete tegemistega, näha grupidünaamikat ja osata seda õigesti suunata. Lisaks panustada organisatsiooni sisekultuuri ja lõimumisse pidades meeles, et oleme vabatahtlik organisatsioon, kus peaks enda jaoks töö meeldivaks ja põnevaks tegema ning teiste panust märkama ja väärtustama.

Hanna oli minu mentor ja üldiselt inspireeriv kõike näinud ja teinud liige. Eelmise aasta suveülikooli tiimis pidin samm-sammult Hanna käe all oma mugavustsoonist välja astuma ja sain sealt palju julgust ja eneseusku juurde. Ka inimesena paelusid mind Hanna teovõime, kindlameelsus, julgus, energia, just-do-it mentaliteet, ressursside leidmise oskus, julgus erineda ja olla-teha, kuidas soovid. Suunas ka mind julgemate sammudeni.

 

Kuidas oled AEGEEs veedetud aja jooksul muutunud, mida juurde õppinud? Kas tunned, et mõni AEGEEst saadud oskus või kogemus võib hiljem ka tööturul kasuks tulla?

AEGEEs tegutsemine andis sellise sense of purpose tunde, mis motiveeris, täitis tahtejõu ja energiaga, andis elujõudu. Eneseusk, julgus oma ideid välja käia ja ellu viia, ideedega eksperimenteerida, kuidas tiimi juhtida, kui ma alguses ei tundnud end üldse juhina, kuidas inimesi kaasata ja märgata, kuidas erimeelsuste korral läheneda, kuidas erinevate inimestega koostööd teha. Planeerimist ja delegeerimist ma ikka veel õpin, aga juba on paranemas. Lisaks praktilisematele oskustele õpid palju ka enda kohta, oma tugevusi ja nõrkusi tundma, mis on minu jaoks olnud eriti väärtuslik. Märkad, kuidas sa ootamatutes olukordades toimid ja lahendusi leida oskad, millised on just sulle sobivaimad meetodid. Kindlasti tuleb tööturul kasuks. Kui sul on oskused ja teadmised juba vabatahtlikke tegudele rakendada ning meeskonnatööd mõista ja suunata, siis sul on kindlasti töömaailmas eelis.

 

Milline üritus (või millised üritused) on eelmisest aastast kõige paremini meelde jäänud, mille üle oled eriti uhke, või mis olid eriliselt õnnestunud?

Kõik välisürirused olid väga ägedad! Jäin sõltuvusse haha. Minu esimene välisüritus Human Resources Training Course Saksamaal Passaus oli kirjeldamatult vahva ja kasulik! Agora Enschede (2017 kevadine Agora) on eredalt meeles, samuti oli suveülikooli korraldamine meeldejääv kogemus. Iga kohalik üritus on ka positiivne energialaks. Minu enda korraldatud asjade suhtes olen kriitilisem, kuna ma tean, et oleks saanud paremini. Aga Tudengipäevade raames korraldatud Culture Quiz oli väga õnnestunud, rabamatk vahva ja kultuurivahetus Nijmegeniga Tartus ka tore.

 

Millised on tulevikuplaanid? Kas kavatsed kunagi ka Euroopa tasandil töötada?

Olen pikalt mõelnud vähemalt ühe Euroopa tasandi töögrupiga liituda. Tahtmist on, aga aega pole. Järgmisel kohalikul Agoral kandideerin ilmselt liikmehalduriks ja edasi ei oska öelda.

 

Kas sul on soovitusi vähemaktiivsetele liikmetele? Kuidas leida endas jõudu ja aega AEGEEsse panustada ka kooli ja muu tähtsa kõrvalt?

Leida see, mida sulle meeldib teha, mis silmad särama lööb ja sind natuke tagant lükkab ja arendab. Sest see on alati tegemist väärt. See ei pruugi olla sama, mis teistel, aga julge see leida ja sellest kinni hakata. Töö ja kool on kasulikud, aga oma aastale tagasi vaadates sulanduvad kõik loengud ja töötunnid enamasti üheks halliks massiks, kuid hetked, mil sa proovisid teha midagi uut koos teiste ägedate inimestega, uued kogemused, jäävad meelde ning tõukavad edasi.

 

Mariat küsitles Tuuli Kalev