AEGEE üldkoosolekust Istanbulis on möödunud mõni nädal, ent muljed organisatsiooni suurimalt ürituselt on veel värsked. Meie liige Hanna Marrandi annab oma Türgi-kogemusest põgusa, ent põneva ülevaate.
Kas tahaksid pidutseda laeval keset Bosporuse väina, jõuda ühe päeva jooksul nii Aasiasse kui Euroopasse ja magada mitu ööd maa-aluses betoonist autoparklas? Pigem mitte? Või siiski? Olgu kuidas on, Istanbulis 2.-7. oktoobril toimunud Agoral oli see kõik igatahes võimalik.
Selgituseks neile, kes AEGEE mitmekesise terminoloogiaga tuttavad ei ole – Agora nime kannab üldkoosolek, mida peetakse kaks korda aastas ja kuhu tuleb üle Euroopa kokku 600-800 AEGEE liiget, et võtta koos vastu organisatsiooni puudutavaid otsuseid, viibida heas seltskonnas ja tunda rõõmu eurooplaseks olemisest. 2018. aasta sügisene Agora toimus Istanbulis, Türgis ning kandis alapealkirja „Kaks kontinenti, üks Agora.”
Mida me seal üldse tegime?
AEGEE-Tartu saatis üldkoosolekule kokku kuus osalejat, kellest kolm (Mari, Karin ja Sonja) olid delegaadid. Seega oli neil kolmel ka suurem vastutus, tuli osaleda pritanniumites ning hääletada istungitel. Minul ja teistel külastajatel oli vaba aega veidi rohkem. Seda võis kasutada 20 miljoni elanikuga metropoliga tutvumiseks (eeldusel, et viitsisid iga päev poolteist tundi metrooga kesklinna sõita) või töötubades osalemiseks. Muidugi oli ka külastajaid, kes kogu ametlikul osal kohal olid. Töötubades sai arendada erinevaid sotsiaalseid oskusi, näiteks võis saada rohkem teada emotsionaalsest intelligentsusest, debateerida, õppida kriise lahendama või olema parem juht. Igal õhtul toimusid temaatilised peod, mis olid mõeldud kõigile osalejatele ning mis garanteerisid lõbusa tuju ja kroonilise magamatuse. Hommikul kell seitse pandi parklas äratusmuusika mängima nii kõvasti kui vähegi võimalik ja nii said ülesse ka need, kes alles paar tundi tagasi uinunud olid.
Kestliku arengu eesmärgid
Üks Agora päev oli pühendatud kestliku arengu eesmärkidele. Hommikul kandsid inspireerivad inimesed ette TED-konverentsi stiilis lühikesi kõnesid. Kõnepidajate seas oli näiteks ka AEGEE-Tartu auliige ja koolitaja Kadri Kalle, kes rääkis maailmakoristuspäevast „World Cleanup Day”. Tundus, et prügikoristuspäev läks aegeelastele korda, sest Kadri Kalle pälvis üllatavalt entusiastliku aplausi. Samal pärastlõunal jagati osalejad gruppidesse ja viidi erinevate Istanbuli vaatamisväärsuste juurde. Algselt pidid ka tuurid olema kuidagi kestliku arenguga seotud, aga lõpuks juhtus nii, et kesklinna jõudes olid kõigil kõhud tühjad ja läksime hoopis kebabi sööma ja airani jooma. Kohalikke hõrgutisi tarbides kulus aeg ruttu ja nii ei jäänudki ekskursiooniks eriti aega, jooksime kähku Galata torni juurest läbi ja pikka juttu keegi ei rääkinud.
Istanbul on linn kahe maailma vahel ja kultuurilist mitmekesisust oli ka linnapildis tunda. Ühest küljest oli pea igas kvartalis oma mošee ning kindlatel kellaaegadel kõlas üle kogu linna palvekutsung, teisalt oli kogu õhkkond tervikuna pigem kosmopoliitne. Heledapäised naisterahvad said linnas liikudes küll ehk soovitust rohkem uudishimulikke pilke, aga tõsistest probleemidest kuulda ei olnud.
Uued ja vanad tutvused
Agoral võetakse AEGEE täieõiguslikeks antennadeks vastu ka seniseid kontaktantennasid ning esimest korda pika aja jooksul AEGEE võrgustik kasvas, mitte ei kahanenud. Näiteks astusid sammu AEGEE antenna-redelil edasi Kopenhaagen ja Angers, Antalya staatus muutus aga kontaktantennast täisantennaks. Alati on ju tore, kui tekib juurde potentsiaalseid uusi tuttavaid. Saime Agoral suhteid luua ja soojendada ka Tartu kaksikantenna Eindhoveni liikmetega. Suhtlesime muidugi ka tallinlastega, näiteks pakkusime Euroopa õhtul koos Eesti laua taga soovijatele Vana Tallinna ja kartulivahvleid ning seitsmekohalise taksoga sõites juhtus isegi nii, et enamik reisijatest olid eestlased – tekkis väike Eesti maffia, mida AEGEE välisüritustel just tihti ei juhtu.
Mis jääb meelde
Usun, et paljude osalejate jaoks oli üks Agora kõrghetki viimasel õhtul toimunud paadipidu. Sõitsime renditud linnaliinibussidega kai äärde (itaallased laulsid/röökisid kogu bussisõiduks kulunud kolmveerandtunni), möödusime kalameestest ning sisenesime lõbusõidulaeva, mis oli selleks õhtuks meie päralt. Tantsisime tuledesäras laeval keset lahte kahe kontinendi vahel kuni kella kolmeni öösel. Ülemiselt tekilt kallati alumisele otse soovijate suhu kihisevat. Lõpuks naksus kogu põrand mitmesaja inimese higist või maha tilgutatud alkoholist. Muidugi sõitis meie järel politseipaat, nii igaks juhuks. Kui tagasi kaldale jõudsime, polnud kalamehed oma kohalt liikunudki. Magama saime vastu hommikut.
Tänuväärt algatusena paluti Agoral osalejatel kaasa võtta oma tass, et vähendada ühekordsete topside kasutamist. Enamik osalejaid oli seda ka teinud, kuid samas sai kohapeal ikkagi ka plastiktopse osta ning samuti jagati igaks lõuna- ja õhtusöögiks vahtplastist toidualused. Vähemalt oli mõte hea ning suund on kätte näidatud, loodetavasti järgmisel Agoral suudab AEGEE oma ökoloogilist jalajälge veelgi vähendada. Hoiame pöialt!
Igatahes on rõõm näha, et niivõrd suur organisatsioon nagu AEGEE peab keskkonnahoidu ja jätkusuutlikku arengut tähtsaks ning nende teemade üle arutleti ka Agoral. Tulevik tundub ilus!