Summer Smiles, Lifelong Memories: Throwback to Tarthoven SU

Marysia from AEGEE-Warszawa wrote down some of her best memories from the Tarthoven travelling SU. She was a participant in the Timetravel Through The Flatlands SU, which was organised by AEGEE-Tartu and AEGEE-Eindhoven. Enjoy!

Three weeks after coming back from Eindhoven, I am still amazed by my first Summer University. Memories and feelings are still very vivid, and new recollections pop into my head quite often. Taking into consideration all the sleepless nights we experienced, and the places we visited, it is incredibly difficult to decide about the form and the vibe of this short blog article. To prepare myself for this task, I came back to our shared pictures, played the song “Kergotamine”, and closed my eyes to recall all the essential details. Now, let me tell you a few words about being a part of the incredible Tarthoven team and how it was to visit Estonia, Latvia, Belgium, and the Netherlands… 

The whole adventure began in a small town, Jõhvi, where most of us met for the first time and from where we started exploring the wonders and the history of Estonia. Starting with Roberto’s introduction to the historical background of Estonia, we then proceeded with the visit to Sillamäe and Viivikonna. The towns, located on the southern coast of the Gulf of Finland, populated mainly by Russian inhabitants, once used to store an oil shale processing plant, which was rebuilt by the Soviet Union to extract uranium oxide. After Estonia regained independence in 1991, their industrial activity declined. In Viivikonna, the former mining town, Ida Maria took us on a mind-blowing tour in the ghost town, where we had an unusual opportunity to see almost completely abandoned town and enter the buildings that were a reminder of previous times. Another historically significant place was Narva, the city on the border with Russia, where we got to know our great guide in disguise of a medieval monk, who shared with us some stories and enthusiastically presented his portable car-arsenal-museum. 

Surreal nature, street art and biking

A few days later we found ourselves in the woods – camping at the Lake Peipsi was a surreal and phantasmagoric experience for me. Surrounded by the lake of the size of a sea, beautiful trees, and calming effects of the forest, we had a rare opportunity to detach ourselves from the regular world. We enjoyed Diederik’s and Roberto’s workshops and some of us had enough courage to immerse in the freezing water of the lake and take part in the wife-carrying competition. From the camping site, we moved to the lovely city of Tartu and enjoyed its street-art. At the gym, we were welcomed by the Rafael Nadal cardboard cutout, and got very excited about hot water in the showers! Pub-crawl, geo-caching, sauna-party, night walks, and a short bath in the Kissing Students’ fountain were other highlights of our stay in Tartu. 

Deprived of sleep, we said goodbye to Tartu, and got in the bus to Riga, where we did not even spend 24 hours! Following our detailed program, the next day we were already in Brussels to visit CD house and the European Parliament. As far as I remember that was also the time when the phrase “tiki tiki – miau miau” came into being. The phrase that was going to accompany our group and the gossip box until the end of the SU and even longer! 

In Eindhoven, we suddenly had to switch from walking to biking everywhere. It took some time until we mastered locking our bikes, but eventually, the whole biking idea surprisingly turned out to be quite fun and convenient to the point when we had to return the keys to the bikes, I felt a bit heartbroken. 

Back to reality

Sitting late and working on this article in one of the cafes in Warsaw, I am experiencing an odd and uncomfortable feeling of emptiness, which would have been completely unusual during our Summer University. In this way, I am now realizing that our trip was unforgettable and that I will cherish every conversation and laughs we shared with the whole team. The colors were brighter, the life was more intense, and the cold showers were not that cold with you guys! The program and the organization of this Summer University exceeded my expectations and let me realize how time-consuming it must have been for the organizers and helpers to arrange all the necessary details about our stay in so many different locations! 

Dear Reader, I hope that after going through the whole text, you have a feeling that this Summer University was truly a very special experience for me. Taking this opportunity, I would like to say that I feel grateful and blessed to have spent those two weeks with all of the participants, helpers, and organizers! So, now please find a moment to relax and indulge again in the sweet memories and gezellig vibes! 

Tarthoven’s fabulous trip to Malta

AEGEE-Tartu and Eindhoven are back from their joint trip to Malta, happy and relaxed. Kertu, member of A-Tartu since October, wrote an overview of her first AEGEE trip and Tarthoven event!

It was a cold and snowy Wednesday evening in Estonia when seven people from AEGEE-Tartu + Diederik from Tallinn and an unexpected Valter met at Tallinn Airport to fly to Malta for a trip with our twin antenna AEGEE-Eindhoven. The flight went by quickly and after 4 hours we arrived in Malta where everyone was pleasantly surprised by the warmth of the air even at night. A transfer took us to our hostel in Sliema that also did not disappoint ‒ it used to be a 4-star hotel so everything was very fancy for hostel standards + we got and extra room + balconies with sea view.

After inspecting the wonders of our accommodation, we went to a bar to meet up with Eindhoven people, where the introducing and small talk began. A somewhat interesting observation was that AEGEE-Tartu crew consisted of mostly girls while AEGEE-Eindhoven group had a lot of guys with just one girl. After a few hours and drinks the bar closed and it was time to get a short but well-needed rest.

Thursday morning came very quickly and we had to get ready for a full day of exploring Valletta, the capital of Malta. We had a supermarket breakfast and then it was time to get on a boat to Valletta. Sliema, the town where we stayed, and Valletta are separated by a small bay and the boat ride only took a few minutes. In Valletta we walked around the city and saw some of the sights. There were narrow streets, sandstone buildings with colourful closed balconies and great sea views. The views are actually the thing I’ll remember Malta by ‒ it’s a small island with a hilly landscape so pretty much everywhere you look, there are stunning sea views. In Valletta we went to the Barrakka Gardens that offered great scenery and also heard a loud bang which apparently happens twice a day as a salute is fired from the Saluting Battery.

After this we had lunch in the city centre, I had a Maltese club sandwich that marked the beginning of my mostly bread consisting diet in Malta. Traditional Maltese cuisine for example consists of different pastries, fish, sausages, rabbit meat, sheep’s cheeses. However, the restaurants we went to were more touristy where pizza and pasta were the most affordable options. Still, I’m not complaining as bread is my favorite food group anyway and I also didn’t miss the rabbit meat. After lunch in Valletta we kind of separated into groups and eventually found our way back to Sliema. In the hostel we had a nice hang on the balcony and in the evening went out to dinner in St. Julians, a town a 15-minute bus ride away from the hostel that is known for its nightlife. After dinner, a few who were more tired went back to the hostel while the others had a wild night partying in St. Julians.

On Friday we took a bus and drove about an hour south to visit the caves called Blue Grotto, a popular tourist attraction and rightfully so. I mean the VIEWS. The whole scenery with the perfect blue water and caves and nothing else than sea on the horizon was pretty great. Then we walked a while to visit Ħaġar Qim, a megalithic temple complex that is among the most ancient religious sites on Earth, dating from 3600-3200 BC. After lunch me and some of the Tartu crew decided to climb/walk down a cliff to touch the sea. Even though it took a while and seemed a bit dangerous at times, it was all worth it in the end because well – views and it also turned out to be a great instagram photo location. After we got all our pics and realised that we had 20 minutes until the bus leaves, it wasn’t that fun anymore. We had to walk up twice as fast and in the end run to make it to the bus.

The bus took us to another town, Mdina which was the capital until the medieval times. More fun facts are that it’s surrounded by city walls and called the Silent City partly because no cars are allowed, also some of Game of Thrones was filmed there. We had dinner in Mdina and after took a bus back that makes so many stops that it takes an hour to drive 15 km. The day finished and another started with a hostel room hang and we had to say goodbye to Eindhoven people as they were leaving in the morning.

On the last day we didn’t have anything planned so some of us decided to go hiking on the north coast of Malta. Being on the coast, there were obviously ‒ you guessed it ‒ great views and walking a total of 20000 steps up several hills felt like a pretty good workout. You could also see the 2 other islands of Malta – Comino and Gozo from there. In the evening we met up with the whole Tartu crew, had a nice dinner and finished off the trip with a karaoke bar. Got a full hour of sleep before going to the airport and so the journey back home began.

The thing I realised during this trip was that for someone like me, who doesn’t speak English often, it can be quite difficult to hold a fluent discussion and on the spot come up with the right terms in English. At times I quite literally felt lost for words and youtube-famous phrases like “You like to cook a food?” weren’t that far from slipping into my conversations. So obviously that is something I need to work on and hopefully life (or AEGEE) will give me some opportunities to practice and develop my language skills.

All in all, it was an awesome trip with great weather and company. Malta was beautiful, 10/10 would recommend. Special thanks to Karin, who organised it for the Tartu group and all the Eindhoven people who put together the itinerary and always seemed to know where we were going.

Karini kogemus AEGEEs: pooleteise aastaga introverdist ekstraverdiks

AEGEE-Tartlaste kogemustepagas sisaldab endas põnevaid lugusid välisüritustest, sõprade leidmisest, Tartus muutuse loomisest ja paljust muust. Võtame blogis ette teekonna koos kogenud liikmetega, et need lood talletada. Esimesena paneb oma mõtted AEGEEst kirja meie sekretär ja õige pea Europe on Tracki meeskonnaga ringreisile suunduv Karin Kanamäe.

Tere! Minu nimi on Karin, olen 20-aastane, tulen Tartust, õpin inglise keelt ja rahvusvahelisi suhteid. Huvitavaid fakte enda kohta? Hmm… Minu hingeloom on karupoeg Puhh ja elasin ühikas, mida rahvasuus kutsutakse Mordoriks. Umbes nii läheb enda tutvustamine üritustel või enne üritusi Facebooki gruppides. Kusjuures, Mordori fakt on välismaalaste seas väga kirgiküttev, kuigi mind ennast jätavad J. R. R.Tolkieni jutustused kahjuks üsna külmaks.

Kui ma umbes poolteist aastat tagasi Tartusse kolisin, et targaks saada, siis oli mul kohe kindel siht silme ees – soovin liituda mõne rahvusvahelise organisatsiooniga. Mul ei olnud täpset eesmärki, mida AEGEEst saada tahan, kuid olles olnud liige kogu oma Tartus elamise aja (miinus paar nädalat), võin öelda, et olen siit saanud rohkem, kui ma kunagi ennustada oskasin.

Reisipisik AEGEEst

Reisimise aspekt tõmbas mind liitumisel vist kõige enam ning seda võimalust olen ma oma lühikese liikmelisuse aja jooksul ohtralt kasutanud – olen kahel korral jõudnud Saksamaale ja Belgiasse, korra Hollandisse ja Türki. Seiklustel ei näi lõppu tulevat. Kohe-kohe suundume ühisele reisile Maltale 8-liikmelise seltskonnaga Tartust ja pea 15-liikmelisega Eindhovenist. Pärast seda jätkan Europe on Track 6 projekti raames pooleteise kuu pikkust rännakut Istanbulis, Itaalias, Saksamaal, Prantsusmaal, Hollandis ning kõige lõpuks jõuame Brüsselisse välja. Reisipisik on minus nüüdseks niivõrd juurdunud, et seda välja ravida on ilmselt võimatu. AEGEEga reisimise puhul meeldibki mulle kõige rohkem see, et mitte kunagi ei ole tegu pelgalt tavalise turismireisi ja tuntumate maamärkide pildistamisega. Uued tutvused ja kultuuridevahelise kommunikatsiooni teadmiste praktiseerimine lihtsamates ja keerulisemates olukordades on garanteeritud!

Oma esimesel üritusel käisin Saksamaal Passaus ning tegemist oli Network Meetinguga, mille eesmärk on jagada omavahel muresid ja nippe oma antenna paremaks toimimiseks. Ma polnud kunagi varem ühelgi taolisel üritusel osalenud ning tundsin end imelikult – kuidas on võimalik, et inimesed nii lihtsalt omavahel suhtlevad? Olin kogu sellest üsna kangestunud, sest see ei olnud mulle sugugi tavapärane. Võib öelda, et järgmine üritus Amsterdamis oli elumuutev – ma otsustasin end nii-öelda vabaks lasta ning esimest korda elus tantsisin mitu tundi järjest tilkagi alkoholi joomata. Mõni kuu enne seda ei oleks selline asi mulle pähegi tulnud.

AEGEE üritused on enamasti koolituslikku laadi, kuid tänu kaasavatele meetoditele ei seisne ükski workshop kellegi tähtsa jutu kuulamises ja samal ajal omi mõtteid mõeldes, vaid alati tuleb ise kaasa mõelda või nullist ideid välja töötada, nii et aeg lausa lendab! Leuvenis olles sain ühe osalejaga isegi nii headeks tuttavateks, et ta tuli mulle suvel pea nädalaks Eestisse külla – väga huvitav oli omavahel võrrelda, kuidas kulgeb argipäev siin ning kuidas Hollandis.

Töökogemus ja oskused kogu eluks

Kuna tahtsin AEGEEst ka midagi muud peale reisimisvõimaluse saada, siis otsustasin end kohe aktiivselt proovile panema hakata. Tegelikult ju olid ka neil välisüritustel käimised üks suur proovikivi, sest olin pea kogu varasema elu veetnud ühes kindlas seltskonnas. Äkitselt sukeldusin tundmatus kohas pea ees vette ning tuli kuidagi hakkama saada, et ma kogu üritust üksinda nurgas olles ei veedaks. Lisaks kõigele sellele olen saanud üsna hea ettekujutuse, mida tähendab ühe ürituse korraldamine alates väikesest aruteluõhtust kuni 4-päevase konverentsi ja kahenädalase suveülikoolini välja. Ega see ei ole alati meelakkumine olnud, aga tagantjärele vaadates ei kahetse ma midagi, sest olen õppinud enda kohta, milliseid ülesandeid ma kannatan rohkem ja milliseid vähem.

Eelmisel kevadel avanes võimalus kandideerida AEGEE-Euroopa iga-aastase ajakirja Key to Europe tiimi ning ma ei suutnud sellele vastu panna, et panna oma erialased teadmised toimetajana proovile. Olen tänulik, et seda tegin, sest selgus, et see on üks neist asjadest, mida ma oma eluga teha ei soovi. Suvel astusin European Citizenship Working Groupi liikmeks, kus me tegeleme eurooplaste mitmekesisuse promomisega ja Euroopa kodanikuks olemise nii tunnetusliku kui ka füüsilise osaga.

Elumuutev kogemus

Oma AEGEE teekonda jätkates kandideerisin osalema Europe on Track 6 projekti meeskonda ning mind valiti üle neljasaja kandidaadi hulgast üheks kuuest saadikuks. Minu roll meeskonnas on fotograaf ja järgmisel nädalal alustan oma teekonda pildistades üles kohalikke aktsioone, töötube ja kõike muud ning andes noortele mitteformaalse hariduse meetodeid kasutades edasi teadmisi praegusest ja potentsiaalsetest tuleviku olukordadest Euroopas. Olen põnevil, rõõmus, hirmul, ootusärev – kõike korraga. Loodan, et tuleb tore ja võimas kogemus nii mulle, kaasrändajatele kui ka kõigile kuulajatele ja jälgijatele. See on kõik, millele ma praegu oma AEGEE elus keskendun ning eks pärast tagasitulekut paistab, mis ja kuhu edasi, võimalusi on ju lõputult!

Introverdist sai ekstravert, hinnetele keskendujast akadeemilisel puhkusel viibija, tantsupõrandal kivistunult seisjast keegi, kes võib hea tuju korral ka ilma vägijookideta mitu tundi järjest jalga keerutada ning üksikust uus-tartlasest inimene, kes sügavalt hindab väheseid üksiolemise hetki pideva ringi sahmimise keskel. Kõigil kindlasti nii drastilisi muutusi ei toimu ja ei peagi toimuma, aga usun, et AEGEE-l on midagi pakkuda väga paljudele erinevate huvide ja eesmärkidega inimestele.

Siil Hugo 10 põhjust AEGEE-Tartuga liitumiseks

AEGEE-Tartul on detsembrist alates maskott Hugo! Meie erikorrespondent Ele palus Hugol teha nimekiri olulisematest põhjustest, miks AEGEE kogukonnaga ühinema peaks. Siin on siil Hugo 10 põhjust AEGEE-Tartuga liitumiseks: 

  • Rahvusvaheline kogemus: AEGEE võrgustikus toimub keskmiselt 5 rahvusvahelist üritust kuus, kuhu liikmena kandideerida saad.
  • Sõbrad terveks eluks: siin on inimesed, kelle peale võid loota! Ma olen juba paari kuuga leidnud endale väga lähedased sõbrad, kellega saame kokku ka väljaspool kontorit, käime reisidel ja õpime ühiselt organisatsioonitööd.
  • Iganädalased üritused: igal nädalal on mõni arutelu- või kultuuriõhtu ja loomulikult ühised töövabad õhtud, kus end sõprade seltsis mõnusalt tunda.
  • Rahvusvaheline karjäär: juba pärast esimest semestrit võid kandideerida kohalikku juhatusse, liituda rahvusvaheliste töögruppidega või ronida karjääriredelil Brüsseli peakontorini!
  • Loominguline ja toetav keskkond: AEGEEs on võimalus teostada oma ideid nii Tartus kui Euroopas korraldades üritusi, juhtides töögruppe või tegeledes huvikaitsega. Aegeekad leiavad alati võimaluse head ideed ellu rakendada!
  • Töökogemus mõnes sulle huvipakkuvas valdkonnas: AEGEE-Tartus tegutsevad neli töörühma: liikmehalduse (HR), avalike suhete (PR), rahastuse (FR) ja ürituste tiimid. Need pakuvad ideaalse võimaluse proovida kätt valdkonnas, milles tulevikus töötada soovid!
  • Suveülikool: Suveülikoolid on AEGEE kõige pikaajalisem ja populaarsem projekt, mis toob kaheks nädalaks kokku inimesed väga erinevatest taustadest ja riikidest. Temaatiliste koolituste ja suviste aktiivsete tegevuste kõrval õpid tundma kohalikku kultuuri ja teisi aegeekaid.
  • Kultuurivahetus: õpid tundma Euroopa kultuure ja nende eripärasid meie rahvusvahelistel üritustel ja kord kuus toimuvatel kohalikel kultuuriõhtutel!
  • Eneseareng ja ühiskondlik arutelu: AEGEE pakub toetavat keskkonda oma tugevuste leidmiseks ja arendamiseks. Koolitusüritused viivad sind kokku teiste aktiivsete noortega, kes huvituvad Euroopa ühiskonnast ja on valmis selle arendamiseks panustama.
  • Mina ise: nagu juba Teele Tootsile ütles: “Kõigepealt ma soovitaksin iseennast!” Võin lubada, et ehkki ma olen veel noor maskott, toetan nõu ja jõuga kõiki meie liikmeid!

A message from our twin in Eindhoven!

We have mail! The board of our twin-antenna in Eindhoven has something to tell you.

Dear members of AEGEE-Tartu,

Some of you may not be aware that AEGEE-Eindhoven is your twin-antenna since the Agora in Krakow. We, your board and our board, feel that that should change and we should provide a little glimpse into each others antenna. To start with some history, AEGEE-Eindhoven was founded on November 22nd 1989.

We have around 160 members, but it changes a lot. We have people who only go on Summer Universities, those who only go on exchanges during the year and those who we can find at every drink. It doesn’t matter if they are old or new members, all of them bring something special to AEGEE-Eindhoven. Even though we are situated at the campus of the Technical University in Eindhoven, we have members that go to different schools or they find us before we have found them.

We feel the AEGEE spirit should always be kept high and members should be aware of everything that goes on in Eindhoven but also the other cities where an AEGEE antenna can be found, that is why we have our mascot on Facebook. Our mascot is called Willem de Plant and no he was not fictional. Unfortunately, he died during our rehousing two years ago when we had to move from our beloved place (that the current board has only had the pleasure of seeing twice). But we are currently in the process of getting a baby Willem because we were successful in stealing an essential part at the constitution drink of one of the associations in Eindhoven. Why a baby Willem you may ask. Well, the current boards consist of people who have been a member of AEGEE since September 2017, so babies in some aspects of AEGEE.

Eindhoven is known for its design hub and technology, Philips originates from here. That is why every year during November the light art festival GLOW is organized. This year there are 35 light installations by national and international artists connected via a walking route. GLOW is well known in the Netherlands, people from all places come to see it with their friends, family or children. We as AEGEE-Eindhoven want to share that experience with other AEGEEans. That is why we organize a GLOW exchange each year. This year we decided to invite the Nedertop to join us when walking the route.

Last year was the boards (minus Wouter) first year of being a part of AEGEE. We had many events including a couple of exchanges. Our trip to Gdansk was probably one of our most memorable events. The group we went with consisted of old and new members but was also bigger than it had been before on exchanges.

This year our plans range a bit in nature. We want to clean up some mistakes and the two most important things for us are our members and our connection to other AEGEE locals. We want to acquire new members and make them active by listening to what they want. So there is more participation and a good basis of events that form the core of our association and broaden out from there with introducing different things AEGEE has to offer. Furthermore, we want to do events with other AEGEE locals, some close by such as AEGEE-Tilburg but also with AEGEE-Tartu of course.

AEGEE is not just an association, it is life.


The XXX-board of Association des États Généraux des Étudients de l’Europe Eindhoven

Agoralt tagasi, agaralt edasi

AEGEE üldkoosolekust Istanbulis on möödunud mõni nädal, ent muljed organisatsiooni suurimalt ürituselt on veel värsked. Meie liige Hanna Marrandi annab oma Türgi-kogemusest põgusa, ent põneva ülevaate.

Kas tahaksid pidutseda laeval keset Bosporuse väina, jõuda ühe päeva jooksul nii Aasiasse kui Euroopasse ja magada mitu ööd maa-aluses betoonist autoparklas? Pigem mitte? Või siiski? Olgu kuidas on, Istanbulis 2.-7. oktoobril toimunud Agoral oli see kõik igatahes võimalik.

Selgituseks neile, kes AEGEE mitmekesise terminoloogiaga tuttavad ei ole Agora nime kannab üldkoosolek, mida peetakse kaks korda aastas ja kuhu tuleb üle Euroopa kokku 600-800 AEGEE liiget, et võtta koos vastu organisatsiooni puudutavaid otsuseid, viibida heas seltskonnas ja tunda rõõmu eurooplaseks olemisest. 2018. aasta sügisene Agora toimus Istanbulis, Türgis ning kandis alapealkirjaKaks kontinenti, üks Agora.”

Mida me seal üldse tegime?

AEGEE-Tartu saatis üldkoosolekule kokku kuus osalejat, kellest kolm (Mari, Karin ja Sonja) olid delegaadid. Seega oli neil kolmel ka suurem vastutus, tuli osaleda pritanniumites ning hääletada istungitel. Minul ja teistel külastajatel oli vaba aega veidi rohkem. Seda võis kasutada 20 miljoni elanikuga metropoliga tutvumiseks (eeldusel, et viitsisid iga päev poolteist tundi metrooga kesklinna sõita) või töötubades osalemiseks. Muidugi oli ka külastajaid, kes kogu ametlikul osal kohal olid. Töötubades sai arendada erinevaid sotsiaalseid oskusi, näiteks võis saada rohkem teada emotsionaalsest intelligentsusest, debateerida, õppida kriise lahendama või olema parem juht. Igal õhtul toimusid temaatilised peod, mis olid mõeldud kõigile osalejatele ning mis garanteerisid lõbusa tuju ja kroonilise magamatuse. Hommikul kell seitse pandi parklas äratusmuusika mängima nii kõvasti kui vähegi võimalik ja nii said ülesse ka need, kes alles paar tundi tagasi uinunud olid.

Kestliku arengu eesmärgid

Üks Agora päev oli pühendatud kestliku arengu eesmärkidele. Hommikul kandsid inspireerivad inimesed ette TED-konverentsi stiilis lühikesi kõnesid. Kõnepidajate seas oli näiteks ka AEGEE-Tartu auliige ja koolitaja Kadri Kalle, kes rääkis maailmakoristuspäevast World Cleanup Day”. Tundus, et prügikoristuspäev läks aegeelastele korda, sest Kadri Kalle pälvis üllatavalt entusiastliku aplausi. Samal pärastlõunal jagati osalejad gruppidesse ja viidi erinevate Istanbuli vaatamisväärsuste juurde. Algselt pidid ka tuurid olema kuidagi kestliku arenguga seotud, aga lõpuks juhtus nii, et kesklinna jõudes olid kõigil kõhud tühjad ja läksime hoopis kebabi sööma ja airani jooma. Kohalikke hõrgutisi tarbides kulus aeg ruttu ja nii ei jäänudki ekskursiooniks eriti aega, jooksime kähku Galata torni juurest läbi ja pikka juttu keegi ei rääkinud.

Istanbul on linn kahe maailma vahel ja kultuurilist mitmekesisust oli ka linnapildis tunda. Ühest küljest oli pea igas kvartalis oma mošee ning kindlatel kellaaegadel kõlas üle kogu linna palvekutsung, teisalt oli kogu õhkkond tervikuna pigem kosmopoliitne. Heledapäised naisterahvad said linnas liikudes küll ehk soovitust rohkem uudishimulikke pilke, aga tõsistest probleemidest kuulda ei olnud.

Uued ja vanad tutvused

Agoral võetakse AEGEE täieõiguslikeks antennadeks vastu ka seniseid kontaktantennasid ning esimest korda pika aja jooksul AEGEE võrgustik kasvas, mitte ei kahanenud. Näiteks astusid sammu AEGEE antenna-redelil edasi Kopenhaagen ja Angers, Antalya staatus muutus aga kontaktantennast täisantennaks. Alati on ju tore, kui tekib juurde potentsiaalseid uusi tuttavaid. Saime Agoral suhteid luua ja soojendada ka Tartu kaksikantenna Eindhoveni liikmetega. Suhtlesime muidugi ka tallinlastega, näiteks pakkusime Euroopa õhtul koos Eesti laua taga soovijatele Vana Tallinna ja kartulivahvleid ning seitsmekohalise taksoga sõites juhtus isegi nii, et enamik reisijatest olid eestlased tekkis väike Eesti maffia, mida AEGEE välisüritustel just tihti ei juhtu.

Mis jääb meelde

Usun, et paljude osalejate jaoks oli üks Agora kõrghetki viimasel õhtul toimunud paadipidu. Sõitsime renditud linnaliinibussidega kai äärde (itaallased laulsid/röökisid kogu bussisõiduks kulunud kolmveerandtunni), möödusime kalameestest ning sisenesime lõbusõidulaeva, mis oli selleks õhtuks meie päralt. Tantsisime tuledesäras laeval keset lahte kahe kontinendi vahel kuni kella kolmeni öösel. Ülemiselt tekilt kallati alumisele otse soovijate suhu kihisevat. Lõpuks naksus kogu põrand mitmesaja inimese higist või maha tilgutatud alkoholist. Muidugi sõitis meie järel politseipaat, nii igaks juhuks. Kui tagasi kaldale jõudsime, polnud kalamehed oma kohalt liikunudki. Magama saime vastu hommikut.

Tänuväärt algatusena paluti Agoral osalejatel kaasa võtta oma tass, et vähendada ühekordsete topside kasutamist. Enamik osalejaid oli seda ka teinud, kuid samas sai kohapeal ikkagi ka plastiktopse osta ning samuti jagati igaks lõuna- ja õhtusöögiks vahtplastist toidualused. Vähemalt oli mõte hea ning suund on kätte näidatud, loodetavasti järgmisel Agoral suudab AEGEE oma ökoloogilist jalajälge veelgi vähendada. Hoiame pöialt!

Igatahes on rõõm näha, et niivõrd suur organisatsioon nagu AEGEE peab keskkonnahoidu ja jätkusuutlikku arengut tähtsaks ning nende teemade üle arutleti ka Agoral. Tulevik tundub ilus!

Searching for the secret of an amazing Summer University

Between July 24 and August 5 AEGEE-Tartu & AEGEE-Tallinn hosted the Summer University “Strive to be a leader, thrive to be a Succeeder”, a Summer Course+ on Human Resources. We asked Lucas, one of our members and a helper during the event, to write about the Summer University.

When I decided that I would travel back to Estonia to assist the organization team of this year’s Summer University, I thought I knew what to expect. After all, I was a participant the Estonian SU of 2015, and I have also organized two SU’s in my home local of Eindhoven. Yet here I am, one month after the end of the event, still day dreaming about it and trying to figure out what was it exactly that made it surpass all of my expectations. Because it did surpass them by a really long shot. Even if I was a helper and not a participant, I had more fun than I did in any of my previous SU’s experience, and I also feel that our participants were even more satisfied than the ones from the previous times I’ve been an organizer.

Maybe it was because this was a Summer Course+ instead of your typical Travel Summer University?
This meant that we had several workshops every day about this year’s topic (human resources/team management), which allowed us to work closer together with everyone involved. We learned about group dynamics which I think improved the way we interacted with each other in our own group! The workshops were not only really useful but also surprisingly entertaining and engaging. Who knew you could include Escape Rooms and so many other games into instructive workshops! The trainers did an incredible job with them!

Maybe it was because of all of the opportunities we had to relax and have fun together?
Even with all of the tuition hours we had, we had time for a lot of other fun and relaxing activities. Spending a day barbecuing, swimming and relaxing on the island of Aegna; dancing with strangers under the hot sun at the Folk Music Festival in Viljandi like there’s no tomorrow; and relaxing at a Lake in Elva with a picnic and the nicest music after doing some crazy monkey business at the adventure park; are just some of the highlights!


Maybe it was because of the great job the organizers did?
I am impressed by all the work the organizers put into preparing everything before the event. Everything was well thought out, and we had great locations and great food all around. And whenever something unexpected happened during the event, it didn’t take long for it to be resolved by our quick Estonian organizers!

Maybe it was because of all of the great people that we had in our group?
Both organizers and participants. We had a perfect group. With these events one is always worried that you’re going to get small cliques or “ghettos”, but (and I know it sounds cheesy to say this) we were one big loving family full of crazy/fun people!

Maybe it was all of that and many other reasons that I am missing. I know that no blog post that I write could ever do justice to this event, or at least the way I perceived it. If you, dear reader, have not experienced anything like this, and it sounds even remotely interesting, I recommend you to not rely just on my story, and go ahead and go on Summer University yourself! Only then you will really understand all the feelings I’m trying to transmit here!

Tack så mycket, Andrea!

Küsitlesid Hanna Marrandi ja Carmen Nõlvak

Alates 1. augustist on AEGEE-Tartul uus juhatus ja senise presidendi Andrea vahetas välja uus president Ingeliis. Intervjuus jagab 2,5 aastat AEGEE-Tartu tüüri hoidnud Andrea oma tähelepanekuid organisatsioonist ja presidendiametist. Aitäh sulle tehtud töö eest, Andrea!

Mis on kõige kasulikum kogemus või oskus, mille AEGEE Sulle seni on andnud?

Ainult ühte kogemust või oskust on väga raske välja tuua, sest tunnen, et olen AEGEEs väga palju õppinud. Meeskonnajuhtimises on areng olnud märgatav mäletan siiani hirmu ja ebakindlust, millega alustasin uue juhatuse esimest koosolekut. Tollal ma ei teadnud, kuidas täpselt oma plaane-visioone seletama peaksin või meeskonna ühe eesmärgi nimel tööle panema peaksin, rääkimata sellest, mida tähendab delegeerimine. Nüüd on see väga loomulik ja ma tõesti ka naudin seda! Lisaks on avalik esinemine, erinevate suhtlusstiilide omandamine, teadmised kommunikatsioonist, liikmehaldusest, aga ka koolitajana käe valgeks saamine laiendanud silmaringi ja pakkunud võimalust enesetäienduseks.

Mis jääb presidendiajast meelde kui suurim õppetund?

Neid on lausa kaks: probleemidega tuleb tegeleda kohe ning tiimi komplekteerides peab kindlasti arvestama erinevate isiksuste ja kogemustega. Olen rõõmus, et selliste situatsioonidega kokku puutusin, sest enamasti püüdsime lahendada probleeme juhatusega koos ja see lähendas meid. Muide, juhatuses on olnud minu 2,5 ametiaasta jooksul imelised inimesed!

Kas miski on AEGEE kui organisatsiooni juures valmistanud ka pettumuse?

Üldiselt mitte vastasel juhul poleks ma olnud nõnda entusiastlik organisatsiooni panustades. Mõnikord tekib tunne, et me suudaksime enamat nii kohalikul kui rahvusvahelisel tasandil, aga hoolimata kõigist oleks-poleks situatsioonidest võrdub AEGEE minu jaoks sõnaga võimalused” ja seda ainult positiivses mõttes.

Sa käisid oma esimesel Euroopa Agoral alles teise ametiaja lõpul. Kuidas erines Agora sellest, millisena olid seda ette kujutanud?

Väga ei erinenudki, üllatas vaid see, et see oli kordades põnevam, kui julgesin arvata. Toimunud arutelud, paneeldiskussioonid, pritanniumid olid tõeliselt huvitavad ja pärast seda usun, et Agora on mu lemmik ürituse formaat AEGEEs. See oli väga inspireeriv!

Kui olulist rolli mängib Sinu hinnangul Euroopa üritustel käimine? Kas arvad, et AEGEEst on võimalik saada väärt kogemust ka välisüritustel osalemata?

Mina saadaksin võimalusel kõik liikmed välisüritustele ja mitte ühele, vaid mitmele! Meil on Tartus hästi mõnus kogukond, vahvad ja arendavad (ka rahvusvahelised) üritused ning võimalus õppida/end teostada tiimides, aga välisüritustel on teistsugused kontaktid, kompetentsid ja õhkkond. Seda lihtsalt peab kogema! Eks üritusi on erinevaid, seega igaüks leiab endale sobiva eesmärgiga ürituse ja saab vastava kogemuse, aga see on kindlasti miski, mida me alati Tartu tasandil n-ö koju kätte tuua ei saa. Minu jaoks annavad välisüritused alati inspiratsiooni ja motivatsiooni edasi tegutseda ning seda ka organisatsiooniväliselt. Seletamatut AEGEE vibe’i võiks kogeda vähemalt korragi, aga sõltuvusse jääda on imelihtne!

Kas ja kui palju oled leidnud välisüritustelt selliseid sõpru, kellega tänaseni aktiivselt suhtled?

Olen kohanud palju suurepäraseid inimesi ja mitmega kirjutan aeg-ajalt, samuti loodan neile külla minna või kohtuda uutel rahvusvahelistel üritustel. Olen kindel, et mõned neist jäävad minu sõpradeks elu lõpuni. 🙂

Lõpetasid just Tartu Ülikoolis skandinavistika õpingud rootsi keele suunal. AEGEE ei ole paraku Skandinaavias eriti juurdunud. Kas oskad arvata, miks see nii on? Kas Sul on AEGEEs siiski tekkinud mõni võimalus rootsi keeles suhelda?

Skandinaavias näivad domineerivat teised noorteorganisatsioonid. Samuti ei ole neis riikides lihtne korraldada nii madala osalustasuga üritusi, kuid ilmselt on seal veelgi põhjuseid. Siiski on loodud AEGEE-Stockholm ja AEGEE kontakt Göteborgis, seega tulevik näib helge.

Leidsin AEGEEst ka kaks inimest, kellega rootsi keeles suhelda, mis on väga vahva!

Kui kindlalt annad oma presidendipositsiooni üle järeltulijale? Kuidas uus juhatus Sulle tundub?

Ma annan suure rõõmuga teatepulga üle just Ingeliisile, sest tal on väga mitmekülgne Euroopa kogemus, lisaks on ta juba palju teadlikum kui olin mina ametisse astudes. Samuti on tal võrratu huumorimeel! Maria, Karin, Joakim, Marleen ja Ele on kõik suurepärased inimesed, end mitmeid kordi tõestanud ja kogenud. Olen proud mom! Kogu koosseisul näib olevat siht silme ees ja usaldan neid täielikult.

SUPS Budapest!

AEGEE-Tartu liige Susanna Soomets osales 1. – 4. veebruaril 2018 SUPS-il Budapestis. Susanna kogemuste kohta küsis Karin Kanamäe

Sel kevadel toimus Summer University Project School (SUPS) ka mujal Euroopas, miks just Budapesti valisid?

Valisin SUPS-i just Budapestis, kuna ei olnud varasemalt Ungarisse sattunud (Itaalias ja Hollandis olen aga juba käinud) ning olin palju head kuulnud Budapestist. Budapest selles osas mulle pettust ei valmistanud – kohutavalt mitmekülgne linn täis armsaid baare ja häid inimesi!

Tavaliselt on inimesed Budapestist väga vaimustuses, kas ka sul tekkis tunne, et sooviksid sinna tagasi minna?

Kui võimalus tekib, külastaksin Budapesti meeleldi veelgi.

Kuidas oli üleüldine reisikogemus ja üritus – naljakad juhtumised, inimesed, emotsioonid?

Üldiselt läks kõik ladusalt, välja arvatud paar juhtumit. Alustuseks astusin ma lennujaama bussilt liiga hilja maha, aga paar ungarlast selgitasid mulle lühidalt ja konkreetselt, kuhu suunda ma sammuma pean ja nii ma tegingi. Teine tragikomöödilisem seik leidis aset samal päeval: nimelt oli mul aega enne ürituse algust linnas uudistada, seega võtsin ette Gellérti mäe otsa turnimise, kust ma peaaegu kaks korda oleks alla sadanud (üks kord, sest linna silmitseda on põnevam kui treppe enda nina ees, ja teine kord, sest tuli tahtmine linnast pilte teha platvormi serva pealt). Üritus ise algas meil kahe töötoaga õhtupoolikul, millele järgnes tutvumine kohaliku baari õdusal keldrikorrusel, mille käigus mängiti mitmeid mänge. Näiteks pidime hooplema enda unikaalsete saavutustega, kusjuures kui keegi teine oli sama teinud, pidi välja mõtlema uue saavutuse. Tuli ka välja, et üks Peterburi neiu, kes jõle nunnult hõiskas, et tema unikaalne saavutus on see, et ta käis eelmine aasta 12 korda Tallinnas, arvas, et tartlased ei sattugi Tallinnasse rohkem kui kord aastas.
Järgnevad kaks päeva olid väga töötubade rohked ja asjalikud, ent õhtul sai end välja puhata tantsides ja eri lokaalides seigeldes.

Kas SUPSilt saadud teadmised on rakendatavad ka Eestis ja kas pead mõistlikuks taolisi üleeuroopalisi koolitusi? Mõni aspekt, nagu näiteks raha taotlemine, on üsna riigispetsiifiline.

Arvan, et programm oli hästi tasakaalustatud: sai nii üldiseid projektikirjutamise teadmisi kui ka suveülikooli spetsiifilist informatsiooni. Kui millegi kallal üldse nuriseda, on see toit: meil näiteks oli osalejate seas üks vegan ja kaks vegetariaani, kelle toit kolmel toidukorral oli ainult kartulid. Aga muidu arvan, et taolised üle-euroopalised koolitused on kasulikud, kindlustamaks suveülikoolide ühtsemat visiooni ja nägu. Muidugi on igal riigil ja antennal oma iseärasused, ent sellegipoolest aitavad teiste suveülikoolide korraldajate mõtted ja ideed laiendada enda mõttemaailma sellest, miks ja kuidas võiks suveülikooli projekti käsitleda.

Kas oled saadud teadmisi ka juba oma suveülikooli korraldamisel rakendada saanud ja kas motivatsioon oli pärast üritust laes?

SUPS-il käimine aitas mul selgemalt mõista suveülikoolide olemust ja saada ka ise rohkem suveülikooli korraldamise lainele. Üritus andis motivatsiooni ka omalt poolt meie enda suvekooli panustada.

Kas ja miks soovitaksid ka teistel AEGEE rahvusvahelistel üritustel osaleda?

Kindlasti soovitaksin kõigil AEGEE rahvusvahelistel üritustel osaleda, kuna nii saab kõige paremini aru, mis on AEGEE ja mis on AEGEE spirit:)


SUPS Amsterdam!

Tekst: Karin Kanamäe

16. – 19. veebruaril 2018 toimus Amsterdamis SUPS ehk Summer University Project School. Mida see siis ikkagi tähendab? SUPS on paaripäevane koolitus, kus kogenumad AEGEE liikmed jagavad näpunäiteid ja salanippe suveülikooli korraldamiseks. Lisaks on õhtuti ka sotsiaalprogramm, kus saab teiste osalejatega lähemalt tutvuda ja lihtsalt lõbusalt aega veeta.

Kandideerisin SUPSile läbi vormi, mis hõlmas enda all nii Amsterdami, Budapesti kui ka Cagliari korraldatud koolitusi, ning mind valiti välja just Amsterdami omale. Selle üle on mul väga hea meel, sest Hollandil on juba varasemast ajast eriline koht minu südames. Algul oli veidi kahju, sest oleksin tahtnud minna linna, kus pole varem käinud, aga lõppkokkuvõttes sobis väljavalitud linn mulle kui rusikas silmaauku.

Korraldusliku poole pealt oli kõik hästi lahendatud – infovoldik saadeti meilile varakult, toit oli i-me-li-ne, saime transpordikaardid linnas liiklemiseks, probleemide korral tegeleti nendega rahulikult. Olin enne kuulnud jutte, et toit ei pruugi Hollandi üritustele minnes kuigi hea olla, aga minul oli kogemus vastupidine. Ainult esimesel õhtul pakuti hollandipärast toitu, mis ei olnud ehk kõige parem seal pakutavatest söökidest, aga siiski maitsev – selleks oli sardell ja piprane kartulipuder porganilaastudega. Portsjonid olid lausa nii suured, et ma palusin iga kord endale vaid pool sellest panna. Kuna ööbimiskoha (skautide maja Phoenix) ja koolituskoha vahel oli mitu kilomeetrit, siis sõitsime üldjuhul trammide ja metroodega, et sinna jõuda, ning selleks anti meile 48h transpordikaart, mis kulus igati marjaks ära, sest ühistransport on Amsterdamis väga kallis. Ööbimiskohas magasime kõik võimla põrandal koos ning õnneks sain korraldajate poolt madratsi ja teki, sest lendasin käsipagasiga ning ei olnud endal võimalik neid kaasa tuua. Scouting Phoenixis olles tuli ette ka väikseid viperusi, kuid korraldajad suutsid teated osalejatele rahulikult edasi anda ning olukorrad laabusid positiivselt. Esimesel õhtul selgus, et ei osata kütet sisse panna ning suurem osa osalejatest ei võtnud õhtu jooksul kordagi jopet seljast ära. Mina olen nii külmavares, et minul püsis mantel ka järgmistel päevadel seljas, kuigi küte saadi tööle. Viimasel hommikul selgus, et Amsterdamis on elektrikatkestus ning sõime romantilist hommikusööki küünlavalgel, õnneks hommikusöögi valmistamisele ei tekitanud elektrikatkestus probleeme, sest võileivamaterjal oli juba olemas ning saiad saadi kohalikust pagarikojast.

Koolitus ise toimus kahel esimesel päeval Vrije Ülikooli hoones de Verrekijker. See koht oli väga lahe, veidi hipsterlik ning täis erinevaid seinakritseldusi, tasuta riideid ja  vanaaegseid tehnikavidinaid. Esimese päeva veetsime seal ning meile räägiti, mis on SU (Summer University ehk suveülikool), kuidas anda teistele konstruktiivset ja kasulikku tagasisidet ning mida teha korraldajana seksuaalse ahistamise korral. Päeva lõpus saabusime ööbimiskohta, kus toimus igaõhtune reflection group, mille käigus rääkisime oma ootustest ja emotsioonidest seoses SUPSiga. Lisaks mängisime veel mänge üksteise tundma õppimiseks ning tutvusime veidi lähemalt praeguste populaarsete hollandi laulude (soovitan!! Drank en Drugs ja Het is een Nacht) ja suupistetega.

Teine ja kolmas päev olid väga intensiivsed – pea 12h koolituslikku osa mõlemas päevas. Teisel päeval olime veidi aega de Verrekijkeris, kus räägiti koolituste sisust ja selle edasiandmisest ning oma tiimiga toimetulekust. Seejärel läksime tagsi Scouting Phoenixisse, kus saime infot fundraisingust, eelarvest, incoming responsible inimese ülesannetest, osalejatega toimetulekust ja suhtlusest.  Õhtul läksime väiksele Punaste Laternate Rajooni tuurile ning pärast seda baari/klubisse, kus kõik ennast pärast pikka päeva vabaks lasid ja neli tundi järjest tantsisid. Järgmisel päeval olid põlved sellest päris valusad. Kolmas päev algas logode tutvustamisega ja oma SU reklaamimise, logistika ja riskihinnangu töötubadega. Pärast seda algas kõige tähtsam osa – meid jagati gruppidesse ning pidime mõtlema välja suveülikooli, mille koht ja koha kirjeldus oli antud. Treenerid kehastasid mitut inimest korraga ning neile pidime saatma SUCTi materjali, fundraisingu kirju jne. Ma olin grupis, kes pidi ainukesena Summer Course+ tegema, kus peab olema vähemalt 20h koolitusi nädalas, ning seetõttu ei sujunud meie korraldus nii kiiresti kui teistel, kuid kohtunikele jätsime siiski väga hea mulje ning kogu protsess oli äärmiselt lõbus.

Viimasel päeval oli siis eelmainitud elektrikatkestus, mille tõttu ka kogu programm edasi nihkus. Mõnda aega rääkisime kõik koos treeneritega ja sai küsida küsimusi, millele keegi veel vastust tahtis saada. Pärast seda pidime jalgratastega sõitma minema, kuid programmist maha jäämise tõttu polnud selleks enam aega, sest rattarent pandi juba kell 6 kinni. Selle asemel läksime lihtsalt kesklinna jalutama ja suveniiripoodidesse. Lisaks avastasin, et Amsterdamis on võimalik täitsa normaalse hinna eest ka kõht täis saada – mine lihtsalt Leidsepleinile!

Kokkuvõttes jäi üritusest väga tore mälestus. Mulle väga meeldis, et iga koolituslik osa oli läbi põimitud mängudega või aktiivselt ise kaasa mõtlemisega, mis aitas ka materjali palju paremini meelde jätta ning ei lasknud pärast äärmiselt lühikesi öid päris magama jääda. Samuti olid korraldajad valinud osalejateks  mitmekülgse seltskonna, mis andis palju jutuainet ning toredaid mälestusi ja uusi tuttavaid nii Venemaalt, Türgist, Ida-, Lõuna- kui ka Lääne-Euroopast.